Eestimaa teises servas

Sügise kõige kaunim aeg hakkab tasapisi mööda saama. Looduses on veel värve, aga õhus on juba tunda lehekõdu lõhna.  Mulle tundub, et sel aastal on lehed kauem puul olnud kui olid mullu ja tunamullu. Igatahes neil vähestel töövabadel päeval, mis tööinimesel üldse nädalas olemas on, üritan ikka vabas õhus viibida ja talveks D-vitamiini laadida. Parim päev on selleks muidugi laupäev. Tavaliselt sätin reedel oma elamise korda ja laupäev jääb lihtsalt ilulemiseks. Õnneks on vedanud ka ilmadega, viimased laupäevad on tõeliselt kuldsed ja päikeseküllased olnud.

Hiljaaegu, päikesetõusu ja –loojangu vahel, sai külastatud palju kauneid paiku Eestimaa teises servas ehk Peipsi kaldal, kuhu minu jalg mitte kunagi varem ei olnud sattunud. Kõik olulisena tundunud paigad said läbi käidud.  Parim seltskond, ilus ilm, hea enesetunne – nii-niii tore :) Isegi see, et turismihooaeg oli selleks korraks juba lõppenud ja paljud kohad avatud vaid ettetellimisel, ei muutnud meie reisi mitte millegi poolest halvemaks.  Alatskivil olid söögikohad avatud ka mittehooaja turistidele, seega ei jäänud me ka söömata. Kivikõrts jättis väga hea mulje, kohe kõik meeldis k. a WC interjöör. Seega arvasime nagu üks mees, et me ei jäänud mitte millestki olulisest ilma.

Päikesetõusust

Ettekujutus oli meil kõigil Peipsiääre küladest tegelikult teine. Millegipärast arvasime, et vana küla kannab endas ka vanu maju. Tegelikkuses edeneb elu igas Eestimaa paigas ja ka seal renoveeriti maju ning enamus neist jättis päris uue mulje. Meile Lääne-Eestlastele, kelle silm on harjunud küladega, kus üks maja huikab teist,  olid muidugi sealsed pikad ridakülad juba eksootilised. Minu lemmik oli Varnja küla, kuhu oli keegi väga taiplik taibanud teha toreda National Geographicu pildiraami  #mesitare. Kusjuures sattusin täiesti juhuslikult lugema blogi, kus tegijad teevad parasjagu seda raami. Igatahes tore äratundmine :) Siis tundus meile, et autod on seal võimsamad kui meie kandis, iga teine vastutulev auto oli jeep. Ja paate oli järvel palju. Igatahes kaunis kauge paik on nüüd käidud ja käidud-kohtade- listis olemas. 
 

Loojanguni

Pühapäevasel pealelõunal pikutasin batuudil ja lasin reisiväsimust kontidest välja. Intensiivse päeva järelpäev vajab põhjalikku puhkamist.  On tegus aeg ja see mulle tegelikult meeldib. Vähemalt ei jää aega masendumiseks ja tobedateks mõteteks, millest tavaliselt midagi head ei sünni. Mõnikord mõtlen, et kust see Ränduri rahutu vaim pärit on, kuid siis tajun, et mingi annus seda rahutust on minus endas ka. Terve september läkski enamasti nii mööda, et tööle ja koju ning kohe oligi rahutus kohal – tahaks minna kusagile, teha midagi, olla kuidagi teisiti. Ikkagi oma käbi moodi :D Õnneks on olemas alati-kampa-hüppajaid, kes aitavad rahutusest vabaneda. Ka tänane naistekas täidab seda eesmärki.