Koera käpad ja lapsesuu

Nutimaailm on nii kirev, et võtab aega selle põhjalik tundmaõppimine. Enda kiituseks võin küll öelda, et edeneb-edeneb, isepusimise ja poisiga konsulteerimise najal.  Fb-st nägin kellegi üleskutset, et jagage snappe, uurisin siis ka poisi käest, et mida too endast kujutab. Vastus, mille sain, pani mind üldiselt paika: „Sul pole sellega nagunii midagi teha, teistel vanuritel seda ei ole“. Hea veel, et ei öeldud, et teistel sinusugustel vanuritel :D Igatahes, ei hakanud seda tahtma siis ;)

Muidu on aga õues tore oktoober. Küllalt mõnusalt soe veel. Igal aastal on millegipärast nii, et aiatöödest saab sügiseks piisavalt villand, et veel midagi väga asjalikku teha. Enamasti kõmbin niisama mööda õue, liigutan natuke siit ja natuke sealt, või õigemini likvideerin muti müttamist ja koera koerusi. Mutt kaevab sealt, kus ise arvab ja ega koergi targem ole. Eile suutis ta meie uhkesse kiviktaimlasse, kivide vahele suure augu kaevata. Aga olen aru saanud, et kutsikad (ja poisid) teevadki (räägivad) rumalusi ja kord tuleb talle (neile) ehk ka mõistust rohkem pähe. Igatahes ootan seda aega ;)

Vaat sellised nad mul on – koer ja poiss, kuid naeratuse toovad nad mõlemad näole, vaatamata ütlemistele ja koerustele.