Suvi oma nime vääriline

Lõpuks ometi on suvi selle õige nime nimeline ja vääriline. Sest lõpuks ometi on soe, vähe sääski, esimesed maasikad, lõhnavad jasmiinid ja pojengid. Ise olen ka igati rahul, sest minu hing on rahul ja kõigil minu inimestel tundub hästi minevat. Oma koduõues on nii mõnus teha hommikusi ja õhtusi tiire, nuusutada,  mõelda, kasta, riputada pesu  kuivama… Selline mõnus rahulikus tempos kulgemine on mulle alati hästi sobinud. Ja praegu on olnud aega  võrkkiiges raamatut lugeda, natuke peenraid nokitseda, kooki küpsetada, heegeldada ja kuulata ühte imelist laulu. Tuleb endalgi selline õitsemise tunne peale.  Minu jaoks on see idüll, õnn ja armastus.  Peaasi, et see kiiruga mööda ei lähe.