Kasulikult realiseeritud kerad

Olen nii kasvanud, et raiskamine on mulle vastumeelne. Juhtub haruharva, kui ma toitu ära viskan. Kui juhtubki, et miski hakkab käest ära minema, siis enne ära viskamist veendun, et koerakõlbulik saab koerale antud. Kõik jäätmed lähevad kompostiks, taara, vanapaber ringlusesse jne. Isegi rõivad, mis väärivad kaltsu nime, saavad enne äraviskamist kasutust tolmu vms lapina ja alles siis prügisse. Päris nullkulu ma kindlasti ei ole, aga poes ma ka igat vidinat kilesse panna ei lase ja puuvilju, mida vähegi saab,  kilekotti ei paki. Hoian ja säästan, see on juba harjumus või isegi eluviis. 
Nii ei taha ma ka millegi meisterdamiseks uut materjali osta, eriti veel, kui miskit enam-vähem analoogi on kodus olemas.

Kodused lõngavarud on aegade jooksul kahanenud, kui ma mõtlen näiteks kümneaastatagustele varudele, aga ikkagi tahaks need kerad, mis alles on, ära realiseerida kasulikult. Hetkel on käsil näopuhastuslappide heegeldamine. Heegeldasin endale, vanem laps võttis prooviks ja kiitis heaks, tegin talle lisagi. Pere keskmisele lapsele pole veel pakkunud, aga mis temagi neid vatitutsakaid poest ostab, kui saab ema tehtut korduvkasutada. Igatahes töötavad küll. Lõng on paksem puuvillane. Hea pehme ja mõnus. Ise olen rahul J