*Ärevus poeb jälle
hinge. Tegelikult ei taha ma olla nõrk, aga üsna sageli haigutab hirm täiesti
tühiste asjade ees. Ei peaks ju olema mitte mingi hirm kolmas koroona sutsakas;
ei peaks olema ärevus järgmise päeva logistika paika seadmine. Homme on minu
kõige vanema tädi juubel hooldekodus ja tahaksin kõik käigud kuidagi
loogiliselt ritta sättida nii, et ajaliselt klapiks. Ja siis ma sisemiselt
praen siin, et kuidas oleks mõistlik teha. Mõttetu praadimine ju.
*Karantiin
lahendas sünnipäeva, mis on tädile mõeldes küll kurb, sest oleksin tahtnud
talle ka oma külaskäiguga heameelt valmistada. Aga kingituse sain ikkagi töötaja
kaudu saata. Ka kolmas suts on käes. Enesetunne sellega pisut muutus halvema
poole. Ei tea, kas ette genereeritud hirmu mõju? Õhtuks haistsin palavikku, aga
kraadides oli hoopis temperatuuri vähe.
*Hommik tõi kaasa
ka peavalu, valutasin peaaegu õhtuni. Ka tabletike ei leevendanud seda. Pisut aitas
kutsaring, sumpasime lumes nii 4 km. Oli imeilus talveilm. Laskesuusatamise
vaatasin peavalu kiuste, sest vähemalt üks tugitoolispordiala pakub mulle
pinget nii, et nui neljaks-pean vaatama. Õhtuks valu kadus nagu imeväel.
*Magasin halvasti
ja hommikuste vannitoaprotseduuridel avastasin turse käel. Dr Google ütles, et
see võib ka vaktsiini mõju olla. Muidu olemine on juba tagasi. Isegi õmblusmasin
oli sõber, ja ühe plaanivälise koogi küpsetasin ka. Päeva rosin oli muidugi
laskesuusatamine.
* Täna vaatas
õuest vastu krõbe külm – 21, kui oma silmad 7 paiku lahti lõin. Vastik-vastik
on sukapükse teksadele alla toppida. See tähendab muidugi seda, et pole õiget
varustust suutnud hankida. Õhtul kodus toppisin puid kaminasse ja katlasse. Temperatuur
toas oli +14 ja õues -14. Üsna varsti
hakkasid mõlemad muutuma, õues liikus tasapisi -20ni ja toas +20ni. Lõpuks õu
võitis -23ga. Mina kobisin +20 juures teki alla.
*Oli asja
pealinna. Tore on, et see „asi“ just jõuluajal on, muidu vaevalt ma ekstra
jõuluturgu vaatama sõidaksin. Nüüd kõndisin päeval sealt läbi ja tee viis mööda
ka õhtutuledes. Jõuluaeg on ilus, praegune lumerohke aeg oleks vist jõulutagi
ilus olnud, sest puudel olid peal mõnusalt suured lumemütsid ja seda lumepitsi
jagus igale poole. Käisin oma pealinna lastega söömas. Mis tegi omakorda selle
linnaskäigu veelgi toredamaks. Ja omakorda tore oli see, et olin päevajooksul kõndinud
14 km. See on nüüd nagu natuke tagantjärgi liikumisvaeguse leevendamine ja võib
olla ette ka kõndimine. Kodus lihtsalt pole kusagile pimedas enam kõndida.
Metsa ma ju pimedas ei lähe, hundid, karud, tondid…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar