Neljapäev, 9. detsember 2021

43 neljapäev neljapäev

 

*Ärevus poeb jälle hinge. Tegelikult ei taha ma olla nõrk, aga üsna sageli haigutab hirm täiesti tühiste asjade ees. Ei peaks ju olema mitte mingi hirm kolmas koroona sutsakas; ei peaks olema ärevus järgmise päeva logistika paika seadmine. Homme on minu kõige vanema tädi juubel hooldekodus ja tahaksin kõik käigud kuidagi loogiliselt ritta sättida nii, et ajaliselt klapiks. Ja siis ma sisemiselt praen siin, et kuidas oleks mõistlik teha. Mõttetu praadimine ju.

*Karantiin lahendas sünnipäeva, mis on tädile mõeldes küll kurb, sest oleksin tahtnud talle ka oma külaskäiguga heameelt valmistada. Aga kingituse sain ikkagi töötaja kaudu saata. Ka kolmas suts on käes. Enesetunne sellega pisut muutus halvema poole. Ei tea, kas ette genereeritud hirmu mõju? Õhtuks haistsin palavikku, aga kraadides oli hoopis temperatuuri vähe.

*Hommik tõi kaasa ka peavalu, valutasin peaaegu õhtuni. Ka tabletike ei leevendanud seda. Pisut aitas kutsaring, sumpasime lumes nii 4 km. Oli imeilus talveilm. Laskesuusatamise vaatasin peavalu kiuste, sest vähemalt üks tugitoolispordiala pakub mulle pinget nii, et nui neljaks-pean vaatama. Õhtuks valu kadus nagu imeväel.

*Magasin halvasti ja hommikuste vannitoaprotseduuridel avastasin turse käel. Dr Google ütles, et see võib ka vaktsiini mõju olla. Muidu olemine on juba tagasi. Isegi õmblusmasin oli sõber, ja ühe plaanivälise koogi küpsetasin ka. Päeva rosin oli muidugi laskesuusatamine.

* Täna vaatas õuest vastu krõbe külm – 21, kui oma silmad 7 paiku lahti lõin. Vastik-vastik on sukapükse teksadele alla toppida. See tähendab muidugi seda, et pole õiget varustust suutnud hankida. Õhtul kodus toppisin puid kaminasse ja katlasse. Temperatuur toas oli +14 ja õues -14.  Üsna varsti hakkasid mõlemad muutuma, õues liikus tasapisi -20ni ja toas +20ni. Lõpuks õu võitis -23ga. Mina kobisin +20 juures teki alla.

*Oli asja pealinna. Tore on, et see „asi“ just jõuluajal on, muidu vaevalt ma ekstra jõuluturgu vaatama sõidaksin. Nüüd kõndisin päeval sealt läbi ja tee viis mööda ka õhtutuledes. Jõuluaeg on ilus, praegune lumerohke aeg oleks vist jõulutagi ilus olnud, sest puudel olid peal mõnusalt suured lumemütsid ja seda lumepitsi jagus igale poole. Käisin oma pealinna lastega söömas. Mis tegi omakorda selle linnaskäigu veelgi toredamaks. Ja omakorda tore oli see, et olin päevajooksul kõndinud 14 km. See on nüüd nagu natuke tagantjärgi liikumisvaeguse leevendamine ja võib olla ette ka kõndimine. Kodus lihtsalt pole kusagile pimedas enam kõndida. Metsa ma ju pimedas ei lähe, hundid, karud, tondid…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar