35: neljapäevast neljapäevani

 

·         Kui oled 9.00-21.00 kodust ära, siis on tunne, et mind pole kodus olnudki. Need napid paar tundi kodust ärkvelolekuaega mööduvad nii märkamatult . Aga muidu oli tore, sai mõistust teritatud, mälu mängitud ja tõdetud, kui aeglaselt see aju ikka liigub ja kuidas pärast, siis kui on juba hilja, tuleb vajalik meelde.

·         Natukene sundisin end ja edasi kulges lausa rõõmuga see akende pesemine. Aknale kleepunud mustusemuster ähvardas juba pimedusega.

·         Hommik Anuga külaline oli Eva Kaun, tema antud intervjuu oli kuidagi nii ladus, ilus ja valus samaaegselt, et tema loodud doki tahan küll vaadata. Ei tea küll miks, aga täiesti tavalistes peredes kasvavad lapsed erinevateks: üks on vanematele rõõm, teine mure. Elan sellistele asjadele alati kaasa, mis sellest, et minul on praeguseni küll vaid rõõm olnud. Kuid selline meelde tuletamine pani mind haarama telefoni ja küsima, kuidas läheb.

·         Täna sundisin end peale tööd kõndima minema. Lihtsam olnuks ju diivanil istudes jätkata eile alustatud sokkidega. Aga varsti on samal kellaajal juba pime ja siis ei kõnni enam kusagile, seega tuli veel kasutada seda valgevaruga aega. Tasus end ära küll, sest nägime mingite kulliliste einestamist. Meie lähenedes tõusid nad lendu, maha jäid kellegi jäänused ja sulgi. Edasi liikudes ehmatasime kolme kitsekest ja muidugi mina ehmusin ka, kuts küll mitte, vaid tema sai indu jälitama minemiseks. Kahjuks seda talle ei võimaldata. Looduski on natukese ajaga muutunud juba talve poole, puud on hõredaks jäänud ja ega ausalt öeldes hämaras ja metsavahel kõndimine ei olegi enam ka koos koeraga meelistegevus. Iga häälitsus paneb ringi vaatama, iga kõps on tont kuklataga.

·         On asju, mis teevad tujutuks. Üks neist on , et omast arust mõtled plaani läbi, valmistad ette ja ise oled omast asjast vaimustuses, kuid need, kellele minu plaan on suunatud, ei vaimustu, või no vähemalt mina tundsin mahavisatud vaevana oma tegemist. Võib olla ei peaks ponnistama või peaks vaatenurka muutma.

·         Täna olin laisk ja tujutu. Eesootav loeng tundus tüütu kohustusena. Kuid kui see loeng juba kohale jõudis, siis kadus tüütu tunne ja pigem nautisin igat sekundit. Nautisin ka õhtust ETV2 filmi „Narkomemm“. Mõnikord on need prantsuse filmid nii minu teetass.