Üheksateistkümnes

 *Sattusin täna nii hoogu, et unustasin end tööle. Jälgisin kella omast arust küll, aga vaatasin vahepeal vist arvuti nurgast kella asemel kuupärva 

*Seevastu täna oli võimalus võtta end töölt vabaks ja seda ka tegin.  Kodus valutasin pead  pesin uksi ja kappe, sättisin asju ning korjasin puu alt viimase lume alla jäänud õunad.

*Pläkutamine on saatanast, võtab produktiivsuse maha, raiskab aega, aga seevastu on vaja mõnikord ka oma mõtted, tunded ja emotsioonid maha laadida. Nii et natuke nagu hea ka 

*Tegime oma prouadega jõuluistumise,  jututeemad keerlesid hooldekodude ümber,  ju see kuulub kategooriasse:  ealised iseärasused.

*Minu üks unistus on olnud Dagö kontsert ja nüüd sai seegi teoks. Ma fännan Saatpalu häält, laulusõnu ja muusikat täiega. Täiesti ekspromt minek ja ma olen nii tänulik selle kogemuse eest. Kontserti kuulata stoiliselt istudes on keeruline, aga sellegipoolest kümme kümnest kogemus ja vahva naisteõhtu pealekauba.

*Vihma sajab iga päev,  ära tüütab. On küll keebid ja varjud , aga õue ei isuta.  Koristan taas, vaatan suuska , loen, koon ja logelen.

*Jõuludega on taas keeruline. Kingimure lahendasin enamasti Magrada toodetega. Aga laste kingitustel peaks olema võrdsus, paraku seda ma küll ei saavutanud. Tüdrukutega on kuidagi lihtsam, kuid meil on ka poisse. Nüüd tunnen süümekaid, nagu ma oleks tüdrukut millegipoolest rohkem eelistanud. Keeruline on ka seda kampa korraga kokku ajada, sest igal perel mitmed kohad läbi käia, kuhu ja kes ja millal, see läbirääkimine võttis aega ja ega polegi päris selge veel.

*Telekas on hea meelelahutaja. Näiteks see Prillitoosis nähtud liikuvate jõuluvanade kollektsioon oli nii äge, et vaataksin seda rõõmuga päris otse allikast. Hinge puges ka helistamise mõte Pealtnägijast, et võta kätte ja helista, ära pea seda raskeks. Aga millegipärast viimasel ajal isegi helistamise jaoks küsid luba, et hei, kas sul aega minuga rääkida, või kirjutan enne messengeri, et kuule, ma helistan. Kunagi sai uksest sisse marsitud ja olidki külas. Praegu mõtleme, et kas on midagi pakkuda ja muud mured.

*Peale piparkookide küpsetamise panin prae ahju, et saaks kõik ilma liigse kiirustamiseta valmis ning pesin ühte pesu, ma ei jõudnud kokku lugedagi, mitu korda.  Igatahes pesumasin jamas, jättis vee masinasse ja nii ma siis tuletasin ajaloolist pesupesemise meetodit meelde ja väänasin hoolega. Mõned tsikibrikid masinaga, ja lõpuks tegi ta, mis vaja. Õhtul vaatasin Gucci filmi, mis mulle väga meeldis vahelduseks tavalistele krimidele. Jaa, rikkad ka nutavad ja ega see raha ning võim vaimule head ei tee.

*Õhtul vastu võetud otsus kaunistada piparkooke, sai siiski tühistatud. Üle aastate esimene kord,  mil pereliikmed ei saa nimelist piparkooki.  Lihtsalt otsustasin suhkruga mässamise asemel ja enne õhtust söömingut kõndima minna.  Väike lumekirmeke oli maas ja need 7,7 km olid küll lustiga kõnnitud. Edasi algas vaaritamine ja jõulud. Oleme tänulikud selle kõige eest, mis meil on ja ka selle eest, et üks paar jalgu lisandus veel, mis loodetavasti pidama jäävad :D  Ja seda ei ole sugugi vähe.

*Võtsin tänagi 7+ km ette. Tuul oli üsna vali, aga mõnus ikkagi. Ja siis oli lihtsalt laisk olemine.  No nii hea on laisk olla.

*Jõulutunneli vaatamine jäi pooleli,  sest taluvuse piir sai täis. Seda häda ja haigust on liiga palju. Keegi kusagil vaevleb, muretseb, valutab, millegipärast on osad meist niipidi välja valitud.  Ühel hetkel sai seda halba tunnet liiga palju  ning vahetasin kanalit.

*Olin vaid telefonikõne kaugusel, olin seda oodanud, sest minu abikäsi oli vajalik. Oli mõnus istumine. Ei mingit pikka vaariramist, lihtne toit ja lihtsad jutud. Vahetasime kingikotte ja perekondlikud pühad kõik peetud.

*Ja siis veel üks istumine. Tõrge oli,  aga see kõik läks käigupealt üle, sest oli tore. Ei ole vaja eos eeldada. See vist on ka õppetund 

*Kodukülla pühade ajal ei jõudnud,  aga läksin nüüd. Käisime külas, kuhu olime end väga õigel ajal ajastanud. Toitu pandi just lauale ning need keda näha tahtsime, olid ka külas. 

*Selle aasta viimane sünnipäev ka peetud. Pisike piiga saab aina suuremaks ja beebit meil enam ei ole. Aga õnneks veel sülle mahub ja üliarmas on alati.