Triikimine hajameelsuseta

Minu rändurist laps ütleb ikka, kui tal miskit halenaljakat juhtub oma käimistel, et selle on ta pärinud minult. Ei taha küll tunnistada, aga tuleb tõdeda, et tal on õigus. Minul juhtub ka. Küll lähen meeste vetsu, kõnnin kilesussides õue, panen tühja poti pliidile keema, jätan pangakaardi makseterminali. Eile Selveris sisseoste tehes hakkasin oma valitud toiduaineid kellegi võõrasse kärusse toppima. Õnneks oli laps kaasas, kes märkas. Muidu oleksin küll võõrast käru lükates kassasse kõndinud. Hajameelsus on vist selle nimi. Aga ma püüan end ikka parandada.

Tegelikult olen kunagi ka triikraua terveks päevaks vooluvõrku unustanud. Kooliajal olin millegipärast usin kaelaräti triikija. Tegin seda igal hommikul. Ühel õhtul magama minnes üks tuluke koguaeg süttis ja kustus – otseloomulikult oli see triikraud. Sellest sai õppetund kogu eluks, ka siis, kui vaid korraks on vaja selg keerata ja triikimine pooleli jätta, tõmban stepsli seinast ja hajameelsust endale  ligi ei lase.

Triikimine aga on päris tore töö, mõtted rändavad omasoodu ja käed tegutsevad ka omasoodu. Kuna meil on avar vannituba, siis kolisin oma triikimisemajanduse sinna. Vannituba ise on heledates toonides ja senine rohe-roosatriibuline triikimislaua kate ei passinud enam sellesse keskkonda. Tuli teha uus ümbris. Kangaks valisin linase ja heegeldasin valge pitsi ümber. Sai selline armsake J