Kingitusi saada on tore. Mäletan, et kui olin väike ja ootasin
linnas käigult ema, oli ootusärevus alati suur, sest midagi tõi ta alati mulle
ka kaasa. Olen püüdnud seda ka oma laste puhul järgida, kuigi linnaskäik pole
ammu enam mingi harv ja haruldane sündmus ja tavaliselt võtan ikka lapse ka oma
käikudele kaasa. Aga ootuse-elevus jääb ja see on magus.
Hiljuti sain niisama, mitte millegi eest kingituseks
potikese paprikaga. Kurb on see, et ise ei ole ma vist mitte kunagi selle peale
tulnud, et ka näiteks kolleegile võib midagi lihtsalt niisama viia. Kasvõi
sellepärast, et ta on olemas ja on tore päev ja mul on mida jagada. Ja see
oleks ju nii armas. Seega arenemisruumi on veel küllaga ;)
Et pott koduga kenasti harmoneeruks, sättisin potiümber kardinakangast
ja killukesest pitisist ümbrise. Nüüd jääb oodata veel saagi valmimist ehk siis
uut kingitust saagi näol.
Materjalid ikka taaskasutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar