Mööda romantilist teed

See on nüüd midagi uut, kaks päeva ei käinud ma mitte kordagi, mitte sekunditki arvutis. Käisin hoopis autoga sõitmas. Ja sõitsin esimesel päeval sõpradega kohtuma ja teisel päeval meie ehk sinu lapselapse sünnipäevale. Kusjuures sellest olid kõik pooled – nii sõit kui kokkusaamine ja pidu- imetoredad.  

Minekuks valisin võimalikest variantidest pikema ja loogelisema tee. Ma ei ole ammu sõitnud mööda romantilist rannateed, kuigi seda teed on läbitud kunagi kordi sadades kui mitte tuhandetes. Lapsena ei tajunud selles mingit romantikat. Pigem oli see teinekord selline tüütu bussis püstiseismine ja istekoha ootamine. Isegi mitte väga palju aastaid tagasi autoga sõites näis, et liiga palju hoo mahavõtjaid ehk kurve ja liiga tihti tuleb pidurdada.  Nüüd aga on selles teekonnas nostalgia segunenud looduse iluga. Tee väärib igati oma nimetust. Metsasalud vahelduvad alleedega, sügis on juba loonud ilusaid värve ja teeääred olid ääristatud kollaste lehtede randiga. Päikese varjud lisasid oma nüansi ja mina nautisin igat meetrit oma sõidust. Õnneks oli ka liiklus väike ja ma ei jäänud liiga aeglase sõidukiiruse valiku tõttu kellelegi jalgu.

Kokkusaamisele minekuks tuli aga läbida ka päris kõrvalisi külateid, kuhu lihtsalt niisama ei satu. Pilt Eestimaa kõrvalistest paikadest on tegelikult nukker: mahajäetud majad, kasutuna seisvad vanad farmihooned ja kauplused. Nii et kui sa seal elada tahad, siis auto on tarbeese ja ilma selleta seal elu ette ei kujutakski. Aga sõpru oli tore näha ja vähemalt lubasime üksteisele, et see ei jää viimaseks korraks.

Sünnipäev oli samuti tore. Meie ehk sinu laps on saanud tõelise itaalia-perekonna liikmeks, seega oli meid palju. Rahvast jagus nii õue kui tuppa. Olen siiralt õnnelik, et neil kõik on hästi. Õiged valikud, armsad lapsed ja hoolimine.