Argipäev ja see sügis

September läbi ja käes on oktoobri kord. Oleme kenasti sisse elanud oma rollidesse ja tekkinud on harjumuspärane rutiin: üles, pesema, kohv valmis, poiss üles, sööma, samal ajal kraaksuma „kas sa oled üleval“ ja kuulama „jaa, issand jumal“, siis noorsand bussile, koerale süüa, kassile ka kui see suvatseb end näole anda, pilla-palla asjad oma kohale, riidesse, kerge make-up ja tööle.

Mõned päevad on ka argipäevast välja viinud, näiteks teatritükki „Surmatants“ vaatama, mõned koolitused, päälinna käigud ja juba viiese juubilari sünnipäev. Aga muidu on rutiini siiski vaja, sest rutiin hoiab kindlal tegudetrajektooril. Mind küll, ja kui midagi teengi teistmoodi, harjumuspärasest erinevalt, siis on mingi jama ikka kohal. Kas ma siis unustan midagi tähtsat või läheb miski niisama pekki, seda ikka minu hajameelsuse pärast.

Sellegipoolest on see sügis harjumuspärasest hoopis erinev, seda just looduse loomingu poole pealt vaadatuna. Nii et õu on alles üllataval kombel kressilõhnaline, peiulillevärviline, astriõieline. Kõik õitsejad on vastu pidanud kordi kauem kui möödunud aastatel. Isegi viimased herned korjasin mõni päev tagasi. Kasvuhoones on veel kurki ja tomatit ning uuest külvist on tärganud spinat. Seega mahub hommikurutiini kasvuhoonesse kraami tooma minemine. Seda küll juba talvejopes.