Ütleksin jaa

Juhtusin kolm korda nägema saadet „Suud puhtaks“, kus oli teemaks ikka see õnnetuke kooselu seadus. Iga saate vaatamise ajal tõdesin: suid nad puhtaks ei saanud. Üks raiub ühte ja teine peaaegu sama asja, aga teiste sõnadega ning Jaaguke oli ooper omaette. Mina olen aga ilmselt puruloll, sest ma ei saa aru, mis selle teema ümber niipalju jahuda on. Maailm on niipalju muutunud: abiellugu see sellega, kes kellega abielluda tahab. See on midagi erakordset, kui armastus pitseeritakse paberile ametlikult. Vabaabielu jätab ikkagi mingi otsa lahti. Öeldakse et sõrmus elama ei pane. Ei panegi, tean omast käest. Aga ega lihtsalt kokkuleppeline kooselu ka elama ei pane. Armastus võib otsa saada iga kooselu vormi puhul.

Minu arvates on meil vabaabielude rohkuses süüdi meeste otsustamatus ja pealehakkamatus. Naine tavaliselt ootab seda hetke, kui mees romantiliselt laskub ühele põlvele ja ütleb need kuldsed sõned: tule mulle naiseks. Naine ootab aasta, ootab kaks, ootab kolmigi, aga ettepanekut ei tule. Mõnikord on naisel teelelikult rohkem kuraasi ja ta ütleb otsesõnu: tee mulle see abieluettepanek ometigi. Kui seda kuraasi ei ole, siis võib minna nii, et jäädki ootama. Kuni lõpuks naine on ootamisest väsinud, aeg on tasandanud armumiseeufooria argieluks ja naine ei tahagi enam. Aga naine on panustanud kodu ülesehitamisse, jaganud hoolitsust ja armastust. Kurb kui ka seadused ei toeta ja naine jääb mis iganes põhjusel ilma sellest, mille eest ja mille heaks on ta panustanud iga oma mõtte ja teoga. Notarid võivad siin aidata küll, aga see naine, kes ei suuda, ei taha, ei oska oma kaasale öelda, et kosi mind, see tavaliselt ei saa hakkama ka enesekindlustamisega ja mehe notarijuurde vedamisega.

Tänaseks olen seda vabamat kooseluvormi elanud kauem kui toonane abielu oli. Muidugi naudin ma tänast elu oluliselt rohkem kui toona oma abielu päevi. Ja kui, kui mulle ettepanek tehtaks, siis ütleksin endiselt jaa.