Asendeid vahetades

Kõik käib kiiresti: puud roheliseks, tulpide õitsemine ja ka laste kasvamine. Kujutage ette, rändur rändab juba kolmekümnendat aastat. Vahepeal oli emadepäev, võilillefestival, kellegi sünnipäev, üks klubiõhtu, laste ballett, palju aiandust ja istutamist. Varbad panin ka korraks vette, küll vaid kummikutega koos, aga ikkagi vette. Pesapojal on aga eksamiaeg. Käib nagu rahutu vaim ringi ja otsib kohta, kus kõik iseenesest pähe hüppaks. Mul on meeles see tunne, seega üritan mitte sõna võtta. Käisin minagi otsimas neid kohti, kus õppimine paremini edeneb ehk siis teisisõnu venitasin õppimisekummi pikemaks lootuses, et ehk pääseb millestki kergemalt, kui asendeid ja kohti vahetan. Kord istusin kodumetsas ja naabrite väimees pidi mind surnuks ehmatama, küllap minagi ehmatasin teda, sest ega üksildases metsas, eriti veel siis, kui pole seene-marja hooaeg, inimest kohata ei looda. Ilmad olid ilusad ja oli vaevaline see õppimine küll. Mõte kippus ikka kogu aeg mujale. Nüüd on see mõtteliikumine kordi raskem, sest ahvatlus on käe ulatuses. Sellepärast hüüti ühel õhtul: emps, tule võta telefon. Võtsin hea meelega hoiule.