Talv on meil tõesti erakordne. Esimest korda toon peenralt talisibula- ja longuslaugupealseid supi peale otse peenrast. On need rohelised otsad küll jupikesed, aga siiski täiesti arvestatavad. Kodus aias saab viitsimistmööda lehti riisuda ja lillepealseid lõigata. Ma oleksin nagu ette teadnud, et see talv nii lahja tuleb, küllap selle pärast said need tööd nii pooles vinnas tehtud.
Mõtlesin juba möödunud aasta lõpus, et laksuta enam niipalju ringi („ringi laksutama“ on minu armsa ema väljend) ja olen natuke rohkem kodus. Olen üldiselt sõna pidanud. No üks päälinnatiir oli ammu ette teada ja seal ma käisin. Kõndisin oma lapsega igavesti pika maa maha, eksisime vahepeal veidi, igatahes lõpuks me Tartu maanteele jõudsime. Seal ma märkasin kassikohvikut. Ma olen sealt enne ka mööda kõndinud, aga sisse pole astunud. Nüüd siis astusime sisse, sest kiisud ju nii nunnud. Mõte on väga hea, sest kiisud on nunnud, kuid ilmselt ei oleks ma raha eest neid sinna paitama läinud, meil ju endal ka kodus kass, keda paitada. Silti sellekohta võib olla ise ei märganud, või seda siiski ei olnud, igatahes menüüd lugedes oli juba imelik ka kisama hakata, et laske mind siit puurist välja. No jah, heategevuseks tuleb ka anda. Ega sellest viiest eurost kahju ei olegi, aga silti oleks tahtnud sellegipoolest silmapaistvamalt näha.
Kuna olen niipalju kodune olnud, siis loomulikult paitan kassi ja nikerdan näpuvahel ühte ja teist ning vaatan Veerat ja Õnnekütti, Äraostmatud sai läbi. Nikerdamised olid seekord kogu pere heaks. Kuna meil on nüüd koht, kus vihelda ja leili visata, siis võiks olla igas pesemisevõimalust pakkuvas paigas ka igal oma nuustik. Niipalju öko-möko ma olen küll, et mulle ei meeldi virnade viisi asju osta ja osta neid asju, mida saab raudkindlalt ise teha lihtsa vaevaga. Lihtne vaev on näiteks heegeldada ümmargust motiivi või südamekujulist motiivi. Iidmast aadamast on alles kardinad ja neid ma nüüd lõikusin ja heegeldasin. Kusjuures neist saab parajalt pehme ja mõnusa nuustiku. Takunöörist heegeldasin natuke paksema naha omanikele ehk meesperele. Perepea nuustikule heegeldasin kandilise n.ö resti ja põimisin selle takunööriga läbi. Nii et ratsisin ja katsetasin ka. Lisaks tikkisin igale nuustikule nime ka peale, et oleks selge sott, kelle oma. Enda arvates oli väga vajalik ja kasulik
tegemine ning sildid küljes ka selged ja arusaadavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar