Nüüd on küll väga pikk arvutipaus olnud. Aga ainult arvuti, telefonis olen passinud rohkem kui mullu. See on nakkushaigus, tuleb tunnistada :)
Selle arvutivaba aja jooksul on ööd juba oluliselt pimedamaks muutunud ning puhkamine on saanud peaaegu ära puhatud. Ja eks juhtunud on ka nii mõndagi, see tähendab, et päevad on olnud nagu pärlid, mõni tuhmim ja mõni neist säravamast säravam. Viimaseid on vist ikka rohkem, sest pikalt oodatud aeg on kättejõudnud ehk teisisõnu laialivalgunud perekonnal oli võimalus veeta üle pika aja ühiselt aega. Nii on, et lapsed on füüsiliselt meie kõrvale laenuks antud ja kui nad on laiali lennanud, siis jääb alles vaid ootus. Aga kui ootamised on oodatud, siis rõõm on ka seda suurem.
Ja meil oli tore aeg, kas just täpselt nii nagu minul mõttes oli, aga kes siis minu mõtteid minu pähe näeb, kui ma neid välja ei olnud rääkinud. Ning pealegi, mõtted on ju kohandatavad.
Nii et käisime kodukülarannas ja siis veel ühes vaikusest pakatavas rannas, koduküla kohvikus ja koolis. Vaatasime ja nostalgitsesime. Juurte juures on vaja aeg-ajalt käia. Minul vähemalt ja tundus, et minu käbidel samuti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar