Käia üksainus tee

Facebook on tore, saab kursis oli teiste eludega või selle infokillukesega, mida nad ise jagada soovivad. Pole küll päris see, mis silmast-silma, aga hoiab kuidagi lähemal küll. Vaatasin hiljuti oma toreda hea tuttava imelisi perepilte: silm puhkas õnnelikke ja ilusaid inimesi vaadates. Rõõmsad lapsed, nunnud väikesed lapselapsed ja kobedad vanavanaemad. Millegipärast on nii, et mõnele on rohkem antud kui teisele. Välist sära, oskust hästi elada, oskust pereväärtusi hoida, indu, tarkust ja tarmukust, õnne ja vedamist, sest ilmselt ilma õnneliku juhuse ja vedamiseta ei aita ka sihikindel tegutsemine. Muidugi võib olla mõne inimese eluraamat ongi juba eos ainult positiivsena koostatud.

Igatahes vaatasin neid pilte ja mõtlesin, et see üksainus maine teekond on nii-nii erinev loodud. Kui üks on õnnelik, siis teine vireleb kusagil kuidagi. Ja kahjuks on mul hetkel südames üks vireleja, kes oma eluõhtul on vaat et kodutu (hooldekodu ühine tuba võõraga ei ole kodu).  Sest tema kõige lähedasemad on jätnud ta ilma kõigest. Lihtsalt natuke selgitamist vanainimesele, üks allkiri – ja nii lihtsalt võibki jääda ilma koduta. Lõpuks ilma rahata ning kõige lõpuks viib suur ahastus ja mure ka  mälu. Ühesõnaga nad võtsid kõik. Aga kunagi olid ju ka perepildid ja naeratavad näod neil piltidel. Karm ja kurb.