Suure ilma poole

Ülikond on juba viikipidi kappi tagasi pandud, lilled vaasidesse jaotatud ja pidulik päev argipäevaks vahetunud. Lõpetamised muudavad alati meele pisut härdaks, ja eks pere noorim on ikkagi viimane, kes kodust hakkab suureilma poole liikuma. Esimene tõsisem algus on selles suunas tehtud. Aktus oli ilus. Tavaliselt on aktused ilusad, mõni erand on ette ka tulnud. Noored kaunid piigad pidulikes kleitides ja sirged viksid noormehed enamasti ülikondades, juba neid vaadates tuli esimene härdusepisar silmi. Teine pisar saabus siis, kui klassi eeskõneleja hoiatas klassijuhatajat, et Laine, kas sul on taskurätid hakkamas. Mõne õpetajaga kohe tekib eriline side. Kiideti tublimaid, tänati üksteist ja teineteist, lapsevanemaid ja õpetajaid. Muigama panid küll osad poisid, kes õpetajale kuidagi möödaminnes käe andsid ja siis ringiga oma kohale tagasi ruttasid.   Meie õpetaja arvas, et võite oma lapse üle uhked olla, temast on sirgunud tore, hooliv noormees. Ma tegelikult tean seda ise ka, aga kuulda seda oli ikka tore. Rahvast oli palju, veidi oli trügimist-nügimist, kuid ka pildid said selles sagimises ära tehtud. Kuna meid oli kokku tulnud ise ilmakaarest, siis läksime kõik koos sööma. Ja tegelikult oleme seda liiga harva teinud. Ephesuse kana-kukeseenekastmes oli väga maitsev.

Õues kiskus aga tormiseks ja kaasaveetud fotokas läks sama targalt koju tagasi. Oli plaanis, et teen mõned pildid ka õues ja fotokaga, aga läks nagu alati, nutikaga mõned klõpsud ruumis. Koduõues siiski palusin lapse kevadel istutatud tammepuu kõrvale, sest see on nüüd tema puu. Istutatud nii verstaposti tähiseks.

Koduse torditeo jaoks oli kaks põhjust, muidugi lapse pärast ja ka sellepärast, et on maasika aeg. Meie sünnipäevad ja muud tähtpäevad on kõik sellisel aastaajal, et panen tordile kas plötsakaid sügavkülmutatud marju või pean poest maasikaid või muud kenamat tordikaunistamise kraami ostma. Praegu on aga maasikad käepärast, ja neid ikka on, siis sättisin neid tordilegi.