Neljateistkümnes

 

* On väga unine hommik, joon tavapärasest erinevalt juba teist kohvi. Keha on väsinud, aga hing on rõõmus, sest viimased päevad on nõudnud kehalt vastupidamist ja andnud hingele elamusi. Suvi ongi elamuste kogumise aeg! Küll talvel jõuab kotil kükitada. Seekord raputas Metsatöll Reiu jõekäärus sõna otseses mõttes oma muusikaga kogu minu vaimu ja kõrvakuulmise,  ja siis oli perepäev Jurmala veepargis, mis kloppis kogu keha läbi. Vanama staatusest hoolimata või tegelikult seda enam, püsisin trajektooril trepist üles, torust alla, ja nii kümneid kordi. Oli fantastiline. Kui tundus hirmus ja punane toru seda oli, panin silmad kinni. Täiesti juhuslikult sattusime ka Balti keti aastapäevale pühendatud vanaautode paraadile, mis oli just sellel hetkel, kui meie ühte kauplust otsisime, jõudnud Riias asuvale Pärnu tänavale. Väga vinged vanad motikad, autod, bussid vurasid kolme riigi lippude lehvides Leedu poole. Lehvitasime hoolega.

* Taas on kodu kord, koristamist ootajate nimistu on pikk, alates autost, lõpetades puukuuriga. Kui on kodu ja elanikud,  siis tahestahtmata tekib,  mida koristada.  Võtsin täna ette auto, eeskoja ja saunamaja.  Millal järg puukuurini jõuab, pole teada. Aga kui hoog on üleval, siis..

*Mul oli kahju, et merre ei jõudnud. Ilm on selleks väga ideaalne, soe paitav meretuul, mis tekitas suuri laineid ja vesi oli kindlasti soe kui supp. Aga jah, valikuid peab tegema ja seekord võitis kodu.

* Meie pere vanim liige ütles, et see on armastus. Töölt koju jõudes tabasin kaasa kartulikoormaga. Selgus, et tema selle suure töö päeva jooksul ära teinud. “Aga mina?”, küsisin, “Miks sa mind ei oodanud, oleks ju kiiremini ja kergemini saanud.”

* Esmalt tundus, et tuleb rahulik tikkimise õhtu,  aga tegin suure vea ja läksin korraks põllule kaema. Kurgid karjusid seal purki saamise järele, ja minu mõnus tikkimise õhtu asendus tükeldamine, purkide pesemise ja kuumutamisega.

* Kreegid oleksin ära annetanud , aga üleskutse, tulge ja korjake, ei kandnud vilja. Süda tilkus verd neid vaadates. Võtsin end kokku ja korjasin ning kuumutasin. Taas on mõni purk juures.

* Saabus pool aastat tagasi kinni pandud arsti aeg. Hommik oli nii vaikne sume, läksin varem, et jalutada ja hingata merd. Lausa hea, et oli põhjus.

* Oma jalutusringi pole ma ilma kutsata enam teinud. Kuidagi ei taha üksinda ja tõttöelda pole aega ka ja maja ümber tegemisi on. Õhtu oli aga imeilus ja hoogsalt kõndides läbisin oma 6km. Muidugi oli see ring ka natuke hingele valus  sest nii on meeles mõned seigad kutsaga. Just kodueel hüppasid mu teele kaks bambikest, hüüdsin neid küll, aga nad jooksid ikkagi oma teed.

* Vingusin juba päev varem, et vaja mul igale poole kirja panna. Ilmateade teatas imesoojast ilmast ja minna pikale sõidule ei tundunud sellepärast ahvatlev. Oleks võinud näiteks oma hoovis jalga kõigutada vms  peaasi,  et õues või rannas. Aga ega siis kokkuvõttes midagi halvasti ei olnudki. Sai 6h istutud, aga mis siis ikka.

*Kingituse võiks teha sellise, et ise ka osa saaks. Viisime sõbranna päikeseloojangu kruiisile. Parim õhtu üldse oli selliseks tegevuseks. Sume, vaikne, soe,  ilusad vaated, akordeoni onkel mängis lustakaid pillilugusid ja nii armas olemine oli. Pärast nautisime hilisõhtu linna melu ja elu on lill.

* Öö oli selle mõnusa maheda sooja ära viinud, aga ega see,  mis asemele tuli, pole ka halb. Eilne sõidupäev oli tänane väss, aga õhtuks ju ka plaanid. Muinastuled ja kaks kolmanda kooliaegset . Kontsert oli ilus, meeldis väga, sest head muusikud ja väike armas kuulajaskond. Meie eesmärk oli ju vestelda, aga ega see jutt ei veerenud kusagile. Aeg on oma töö teinud, seda tõden igal korral, kui näeme.  Meie elud on nii ise suunas veerenud, arusaamad väga erinevad, jututeemasid nagu polnudki, nii et ma ei tea,  kas sellist kohtumist vajangi. Tegelikult mõtlen veel tänagi, et kuidas see aeg meid nii erinevatesse suundadesse on voolinud. Olen jätkuvalt pettunud. Kui ikka aasta aega pole näinud, siis peaks ju olema, millest rääkida. Proovisin ühte teemat ja teist, miski ei edenenud. Küsimustele vastused tulid, aga meie teda vist ei huvitanud. Võib olla on asi selles, et tema elus on mõned staatused olemata, aga seda enam. "Kuidas siis läinud on?", küsisin. "Mis seal ikka, tööle ja koju", oli vastus. Kontserdipaiga kohta tuli kriitikat, kott-toolile ta nõus istuma ei olnud ja kui meie teine liige sealt nii kiiresti püsti ei saanud, märkas vaid öelda, mis sa ronisid  sinna istuma. Juba eos kartis, et akustiline kontsert karjub kõrva. Ei ta plaksutanud ega naeratanud. Ainuke soov, mida ta väljendas, oli pensionile jääda tahtmise soov. Jah, võib olla on ta õnnelik oma valikutes ja võimalustes. Eks me vajamegi erinevaid asju, erinevaid kogemusi oma tassi täitmiseks. Aga jah, kunagi tulime puuotsast alla ja hakkasime sellest puust kaugemale liikuma, et silmaringi avardada, kogemusi kogeda, et elada ja olla mitte ainult endale, vaid ka veidike nendele inimestele, kellega on elu meid kokku viinud. Miks, ma ei tea, aga tema istub selle puu all endiselt.

* Kui koera enam ei ole, täidab kass tema ülesandeid. Turvas meid kenasti põldmarjul käigul. Küll nuuskis ja urises siin põõsas ning seal põõsas, lõpuks vist tüdines ja jäi langenud puutüvele pikutama. Marju oli ja talvevaru täieneb.

* Suvi jätkub, õues on 25+ kraadi. Õhtud on nii mõnusalt soojad, vaid imepisiked kurjad sääsed on tilgaks tõrvaks meepotis. Muidugi on kiire jätkuvalt, sest oad, kurgid, tomatid, õigemini iga toimetamine võtab nii palju aega, kuigi omast arust olen ma käbe ja liigutan end küllalt kiiresti. Küllap on see see, et tahtmine jookseb ees ja teod on ikkagi aeglasemad. Ja eks seda ootusärevust ja teadmatust on elus ka ja see teeb pisut rahutuks. Aga kinnitan endale, mis minust ei sõltu, jäta rahule. 

* Täna oli jälle nii tore päev. Esmalt ratsutamise võistlus, mida ma ei ole kunagi nii süvenenult jälginud. Seekord aga võistles kärjelaps ja seega oli huvi talle kaasa elada. Õnneks istusin eksperdi kõrval ning lisaks elamusele sain ka palju targemaks. Lapsukesel läks hästi ja mina olin häppi,  et sain tema hobust sügada ja hobune sügas mind ka. Edasi viis tee kodukülla  et sünnipäeva soovid üle anda. Tal oli pere kodus, rõõm oli neidki näha. Minu lapsepõlverajad tuletasid meelde aegu, mil nüüd mitte väga suured kivid tundusid hiiglaslikud. Koduküla rannas sulistasin jalgupidi vees ja kurvastasin, et ei märganud ujumiseks vajalikku kaasa võtta. Vesi oli soe, septembris.  Pikk päev,  aga taas positiivsusest laetud.

* Tähtsad tööd vajavad tegemist. Sorteerisin kartuleid ja tegin moosi ning 10+ kõrvitsat tassisin põllult ära. Muskel kasvas J

* Meie rändurlaps sai nüüd teise meie rändurlapsega kokku. Elan neile täiega kaasa. Mõnikord vaatan kapis tema asju ja mõtlen, et kas kunagi tal neid vaja läheb. Ajaga ju moed muutuvad, materjalid deformeeruvad ja võib olla enam ei sobi miski. Aga ma hoian neid ikka, lootuses.

* Eesootav paneb mind jälle muretsema, sest pean minema kaugele, üksinda, ekslema tundmatutes lennujaamades. Aga ma ise tahtsin. Ütlen endale, et olen ju nägija ja suu on ka peas, ju siis ikka hakkama saan. 

* Koristasin tööjuures lauasahtleid. Enda arvates olen selle 10+ aastaga kõik nurgatagused läbi uurinud. Aga tuleb välja, et sahtlite alla ma ei olnud vaadanud. Minu lahkunud eelkäia saatis teateid.

* On vihmane, väga soe ilm. Selline laisk päev. Aga viisin kõrvitsa külla, sain kingad vastu. Nagu ka omamoodi naturaalmajandus . Siis oli veel asjajamisi, kuid sellegipoolest maandusin nii vara tugitooli, mida ei ole vist kuid juhtunud.

* Tegelesin ubade ja punapeediga. Ube oli ilmatuma suur hunnik. Õnneks on mul sellise rutiinse töö,  mis puudutab minu kodu, jaoks palju kannatust. Seda enam, et on soe ja seda kõike saigi mugavalt õues teha. Taas nunnu kodune päev sauna ja  ahjuõuntega. Mõtlen ikka, et kuidas mul on vedanud selles elus. Meil on nii armas koduke. Jah,  kõik ei ole nöörimööda ideaalselt korras, sest me oleme tavalised inimesed , kelle võimetel on piirid, kes on kord virgad, siis laisemad. Aga oluline on,  et on edasiminek,  et on rahulolu.

* Lugemisel olevas raamatus röövitakse reisisellilt seljakott koos raha ja passiga. Mees jääb kõrbes võõrasse keelekeskkonda tühjade pihudega. Eks ole nüüd õige ajastus sellisele loole. Kohe varsti stardin üksinda tundmatusse. Aga no kui see mees sai kõrbes hakkama, ju siis minagi. Kuigi et mõte, mis mul arus olu, käib peast läbi küll J