* Tädike ütles, et kui mina ära lähen ja temaga midagi vahepeal juhtub, mis siis saab. No jah, mis siis saab? Maailm veereb ikka edasi, ka siis kui juhtub temaga või temaga või hoopis minuga. Ei saa elada selle ootuses, et äkki kellegagi midagi juhtub. Ja kui juhtub, ju siis asjatoimingud ka aetud saavad. Alati on saanud.
*Täna on see päev, mil jõudis teadvusse, et mis mul küll arus oli, kui lubasin täiesti üksinda lennata mitme lennuga maailma teise nurka. Lendamist ma ei karda, aga lennujaamad, mis hiiglama suured, kuhu võib ära eksida, need hirmutavad. Lisaks veel minu puudulikud teadmised liiklemise loogikast ja kesine keeleoskus. Aga kui lubatud, raha kulutatud, tuleb minna. Hetkeks saabunud ärevushoo lükkasin tagasi ja siin ma siis nüüd olen, otsapidi Gruusias ja ootan järgmist lendu. Siin on palju kodutuid koeri, odavad hinnad, soe õhk ja ilus lennujaam. Igatahes esimene level on ületatud.
*Ei ole hullu midagi, kõik väravad leitud kerge vaevaga. Võib olla näen ka nii nõutu välja, igatahes öeldi mulle minu küsimise peale, kas olen õigel teel, ka värava number. Olen šeikide-maa uhkes lennujaamas, mis läigib nagu kulda, on suurejooneliselt kaunis. Kõigele on mõeldud, ainult üks hambaork näib puudu olevat (see on see Gruusias söödud liha). Muidu on teerulli alla jäänu tunne, sest on öö ja siis ma tavaliselt tudun. Õnneks on istumisekohad väga mugavad ning lennujaam suht tühi. Cappuccino ja croissant tegid olemise paremaks ning mul on siin aega tukkuda, ilma ja inimesi vaadelda.
*Ja siis olen jälle raudses puuris. Loen raamatut, natuke tukun ja mõne sõna vahetasin ka noormehest naabriga. Selgus, et tema kohalik poiss. Ilma viperusteta ma kohale jõudsin. Taas oli hirmu tunda lollus, olen ju inimeste hulgas, mitte metsas. Alati on keegi, kes aitab, kui vaid küsida abi. Oli imeilus maandumine loojangusse. Lapsukesed ja kuumniiske kliima ootasid ja seiklused võisid alata. Mu süda on tänulikkust otsast otsani täis.
*Aastaid tagasi ei osanud ma uneski näha, et julgen lennata täiesti üksinda kusagile maailma teise otsa, et julgen hüpata ookeani ja ujuda koos kalade ning kilpkonnadega, et ma sulistan imelises paradiisirannas, et ma snorgeldan, et sõidan mägedes täiesti ise, et korjan passionfruiti otse puu alt, et ma …. Igatahes üdini rõõmus, veidi väsinud ning nende muljete tuules purjetan veel kaua.
*Kaks nädalat on nii pikk aeg, ja naastes kodu enam päris sama nägu kui minnes ei olnud. Esmalt oli ju ilm külmemaks muutunud, mõned lillekesed oli külm ära näpistanud ning muidugi oli kuhjunud töid. Nii et hommikul natuke uimerdasin ja alustasin argipäevaga. Meid on tabanud porikate invasioon, pressivad end täiesti nähtamatutest pragudest sisse. Esimene töö oligi olla mõrtsukas, andis neid sumisevaid, turbokiirusel lendajaid püüda. Ja ega see lõppegi enne, kui külmemaks läheb.
*Reisil olles kõndisime hästi palju ja töötasid teised lihased. Porgandite ja peetide üles võtmine pani tööle hoopis teised lihased. Nii et eilne töö on tänased haiged lihased. Aga saadud saagiga võin vist terve suguvõsa ära toita.
* Hommikud on taas karged. Tegelikult ilusad oma udutriipude ja värvidega. Üleminek kuumusest külmale on üsna järsk, aga siiski talutav. Argipäev hakkas oma elu elama. Ja nii peabki. Välja arvatud need reageeringud, mille ees on mul eos hirm, aga mida ma vältida ka ei saa. No saaksin, kui hinge ükskõikseks teeksin ja üldse eiraksin. Aga oma kaasa pärast ma ei taha eirata, siis ongi nii, et kannatan ära. Ka see nüüd normaalne on? Vist mitte.
*Üle pika aja taas joogatasin. Eelnevalt oli küll peas ka mõttepojuke lootusega, äkki jääb ära. Inimene on ikka laisk olevus. Aga kui olin kohal, lendas aeg märkamatult ning mässasin seal oma kehaga higimull otsa ees. Kuna on pikem paus joogast olnud, siis tundsin painde vähenemist. Aga küll ma reepeale end sunnin taas.
*Need sulgemised, mis seal kaugetest kabinettidest tehakse, ei ole kohapealse elu-oluga kursis olnule üldsegi meeldivad. Ühest küljes nagu tahetakse tingimusi parandata ja teisalt tõmmatakse kokku. Siis see infosulg, mis jääb kabinetiseinte vahele. Istun siin suht teadmatuses ja mõtlen, et ei lase end häirida, ju siis ei ole mul vaja teada. Mingil ajal ju ikka selgus tuleb, aga samas olen ka imestunud, miks üks pealtnäha lihtne asi nii keeruline on?
*Ta teadis, et tuba on külm ja tuli sooja kohviga. Olen pisarateni liigutatud. Kas ma ise tuleksin selle peale ja märkaksin, ei tea. Temaga on nii tore rääkida, ootan alati.
* Magasin nüüd küll kõik need reisil magamata jäänud tunnid tagasi. Lausa ehmatasin, kui kell näitas 11.04 . Unenägugi oli reisihõnguline. Sõitsime tsikliga kiirteelt maha ja kõrvaltee ääres olid hiiglama suured kanistrid alkoholi markidest, silma hakkas Absolut ja Hennessy. Tee viis läbi puukuuride ja imelike urgaste, kust seda rada, kus sõita, oli leida keeruline. Siis näis, et meid tahavad rünnata mingid poisikesed. Meie kartsime, aga eest ära ei saanud. Seega sõitis kutt meile järgi ja ulatas kilekoti leivaga. Lausa müstiline, kust need unenäod küll tulevad.
* Haned lähevad, hallad tulevad. Täna oli päris suur ränne. Aga õunamoos sai purki, küüslauk mulda, lillepeenrad enam vähem talvekorda, las siis need hallad tulevad
