Sellisel pühal, kus muru ka ei kasva, tegin mina pattu ja
õmblesin. Üldse ei olnud plaanis, aga hetke tuju ajel võtsin õmblusmasina välja
ja mõtlesin, kuna lapselaps tahab endale uut kepphobust ja algus oli juba
tehtud, et teen siis edasi. Vahepeal oli
vaja hobuse jaoks kaltsukotis sorida ja sealt tuli välja kunagi alustatud
teksapadi ja meenus kohe mõte, miks ma seda tegin ja miks ta toona pooleli
jäi.
Hobuse õmblesin masinaga kokku, ülejäänud on
käsitsinokitsemise töö ja panin selle kõrvale ning lõikusin alustatud padja
parajasse mõõtu, lõikasin alusriide ning vuristasin kokku. Padja toorik oli ka
olemas ning padi meie suvemajja on valmis. Vahel harva, kui võrkkiiges loen,
siis olen tundnud puudust millestki, mida on hea pea alla panna. Lapiöö tehnika
on crazy-tehnika. See on ainuke, mida mulle meeldib teha, sest ei ole vaja
palju mõõta, mõelda, mässata, lihtsalt natuke säti ja õmble. Tulemus on alati omanäoline.
Tegelikult õmblesin ühe hooga midagi veel, aga see jääb
teiseks korraks, nagu ka hobune ja lõpupistete ootuses tikkimistöö. 😉
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar