14. nädal

 

*Tunne oli hea, kindel plaan olemas, et natuke ennast targemaks pilditöötluse alal teha, kuid siiski ei saanud sellele aega pühendada niipalju kui soovinuks. Saabusid ootamatud segajad. Millegipärast täna tundsin, et nad segavad. Kuigi et jah, ega see minu kavatsus ju eest ära ei jookse, ja ega ma seda n.ö segada saadud tunnet välja ka ei näidanud.

*Mõni juuksur on ära teeninud tasu ka psühholoogi ameti eest. Minul on selline juuksur, kes kuulab, räägib ja mõtleb kaasa ning mäletab ka järgmisel korral meie eelmist vestlust. Ta ei halvusta kedagi, on hästi mõistev ning mina tunnen temaga head klappi. Nii et sain seegi kord lisaks soengule end tühjaks räägitud. Mõnikord on lihtsam usaldada sellist pooltuttavat. Keelepaelad vallandusid iseenesest ja minu sisse jäi hea tunne. Pärast läksin veel randa, et ka need kuulsad jääkuhilad üle vaadata. Olid võimsad küll.

*Laps saatis taimebeebisid ja neid ma pikeerisin hoolega. Nüüd on aknalauad potsikuid täis. Selline taimemajandus ilus just ei ole, aga vast paar kuud ja siis kolivad välja. Õhtupoole oli pidu: hääbuvate aastate tähistamise, meie taadu pidu. Ilmas elatud rohkem kui kolmveerandsada aastat. Vaatamata haigetele luudele ja liigestele oli rõõm külalistest ja koosolemisest ehtne.

*Eilne pidu on tänane väsimus (minu vanasõna). Natuke näost ja natuke kehast andis tunda. Aga iga päev on kingitus ja sellelt võtaks ikka parima. Astus läbi üks tuttav, kellega on alati meeldiv rääkida. Kui üsna palju on neid enesekeskseid, kes ainult jahvatavad iseendast, siis tema räägib endast, aga kuulab ka. Õhtul rõõmustasin koera, iseennast ka, sest kui sunnietapp on läbitud, siis pole probleemi. Lisaks korjasin oksi, mida need tuuled ja tormid on puudelt alla rappinud. Peremees küttis sauna, lõpetasin raamatu ja kudusin sokki. Milline tore päev!

*Helistasin lapsele ja hoiatasin teda, et kui hakkan muutuma ämma sarnaseks, siis andku märku, äkki oskan siis endaga midagi ette võtta. Vanadus mõjub igale erinevalt, tema meel ja tujud veerevad üha allamäge juba mõnda aega. Pean teda oluliseks inimeseks, kellest hoolin, aga raske on hoolida, kui põrkud ainult negatiivsuse, paha tuju, virina jms otsa. Kuidas siis peaksin käituma? Samaga vastama? Praegu näen küll, et uksepeal kannapööre ja head aega on parim lähenemine. Mina tema meelelaadi muuta ei suuda ning ei taha end süüdi tunda millegi sellise pärast, milles ma süüdi ei ole. Paraku mõjutab selline suhtumine ka mind. Olen liiga tundlik natuur vist.

*Ei oska seda pahameelt minna lasta. Rõhub, sest mulle on tehtud ülekohut. Tööl oli ok, aga üksinda kodus olles hakkas taas peas ketrama. Õnneks sain telefoni teel seda kogunenud auru välja lasta oma kaaskannatajale ja läks paremaks. Ma usun, et meil mõlemal. Eks oma tunnetega peab igaüks ise hakkama saama.

*Viimasel ajal seda kodu aega väga palju ei ole. Hommikul ma lihtsalt ei suuda end vara voodist välja ajada. Nii et kui hommikutoimingud tehtud, on tööle minek. Mulle meeldivad pikad hommikud, seega ma tõesti peale söömise, sättimise midagi muud ei tee.  Täna käisin pärast tööd trennis ka ja hoplaa, pool kaheksa oli kojujõudmise aeg. Nii tundubki, et käin kodus vaid magamas. Aga samas olen valmis jälle järgmisel üritusel osalema, minema olema. Saa sa siis nüüd ka endast aru J