14. postitus

 

*See nädalake kodus kulus väga ära. Suutsin mingi korra luua õue, tuppa ja vist ka põue. Kodus toimetada on tore, eriti siis, kui oled korraks ära käinud, siis tekib uus pilk oma kodule, uus energia kehasse. Igatahes see nädal oli nagu viiv, möödus kiiresti. Uus nädal on taas broneeringutega. Tänane tööpäev läks ka nagu lennates, kuigi lainele saada oli keeruline. Isegi ühe töölaua olulise ikooni olin ära unustanud. Õhtu seevastu oli sõbrannade päralt. Kuidagi tore oli kolmekesi istuda kiigel ja lihtsalt olla lähestikku. Juttudest meil nagunii puudus pole.

*Hommikul vara kodust välja, hilja õhtul koju, selline päev täna. Päev ise oli meeleolukas ja positiivselt kirju, sest hambaarsti ei pea ma hirmsaks arstiks, mis siis et üks auk oli parandada, aga arstid on ju nii hellad, et nad ei lase valu tunda ega midagi. Mälumäng pakub alati pinget ja elevust ja elamusi. Kiisu tõi hilisõhtul mulle veel hiire J nii et perfecto päev!

*Oli taas pikk päev. Hommikul enne tööd tegin porgandipeenra valmis, et siis uus külv teha. Näib tulevat porgandiikaldus, nad lihtsalt ei ole tärganud. Isegi umbrohi ei armasta seda kuivust, nii et rohimise vaeva pole ka. Õhtu oli üle pika aja trenni päralt. Andis tunda, et üle pika aja.

*Võtsin turvamehe kaasa ja läksin ujuma. Sain seega n.ö käe valgeks ja suve must be tegevuse kirja. Vesi tundus esialgu karastav, aga tegelt oli ju soe.

*Täna läksime ratastega sõites ujuma. Mees sai mind sõna otseses mõttes turvata, sest kaks nastikut peesitasid hüppesillal. Ei taha koos ussidega ujuda. Ma ei tea, kas turvamees mõjus, igatahes ussid olid seal kus nad olid, ja meil oli tegelikult väga mõnus koos ratast tallata. Õnneks olid õhtul tänusõnad ka meeles :D

*Sundisin end õmblema, tumbad vajasid ammu uusi katteid, kangas oli ostetud ja ainult õmbleja oli laisk. Aga eks ta nii on, et kui hakkad tegema, tuleb ka hoog. Lõpuks parandasin veel mehe pükse, mis ka vajab samuti tavaliselt pikka hoovõttu. Tüütu töö, eks ole, aga kes sedagi teeb J Tagantjärgi on rahulolu olemas.

*Kole kisa oli õues, selgus, et jänkuke, keda varem olin meie õues kohanud, ajas mingeid asju meie kassiga, oli sellest nii ehmunud, et karjus mis kole ja silkas saba selgas mööda teed minema. Kiisu jäi imestunult järele vaatama, ta ei saanud üldse aru, mis olevus see oli. Oleme vist nüüd oma koduõue jänkust ilma.

*Meie külas oli pidu. Käisime ka inimesi kaemas, tantsisime paar tantsu, istusime külgkülje kõrval ja nautisime õhtut. Lihtsalt armas olemine.

*Minu arvates kostub sõna „surnuaiapüha“ pisut nagu „surnuaiapidu“. Inimesed trehvavad seal üksteist, ajavad juttu ja mingit nukrusenooti nagu ei märkagi. Aeg on küll seda muutnud, et jutlusele jääjaid on väga väheks jäänud, kuid hauad kraabitakse ikkagi enamasti selleks päevaks korda. Ega minagi seda sündmust väga sageli ei väisa, kuid seekord istusin, kuulasin kirikuõpetajaid, kallistasin oma ema sõbrannasid ja tunnetasin mõtteis seda ajalikkust.

*Koduküla võrdub rannaga, pean minema, kui vähegi saan. Seekord käisin ka ujumas, oli karastav kogemus.