20. postitus

 

*Kihutasin töölt koju, et siis seal puid laduda. Mõtlesin, et kas BSH või BA või AS jt ka peale töö päeva, kui midagi sellist neile eksisteerib, tööd teevad, päris tööd. Lihtsalt üks uitmõte.

*Väga sajune päev oli. Õnneks olin eelmisel päeval  puukuuri puid lihtsalt hunnikusse kallanud ja sain neid nüüd rahus riita laduda. See on töö, mis aitab ka mõtteid mõlgutada ning neid omakorda ritta seada. Ega ma neid sealt süsteemselt kasutusse ikka võtta ei oska.  Kas see üldse ongi võimalik?

*Võib olla tõlgendan mingeid asju liiga suure tundlikkusega. Pole vaja olla nii hella hingega. Üks fakt jääb küll igavesti faktiks ja olnu andestamatuks, küllap siis läks nii hinge, et unustada ei suuda. Mis sellest, et üle viieteistkümne aasta on möödunud. Lastega seonduv tagab kõige tugevama emotsiooni, ükskõik siis, mis laadi emotsiooniga on tegemist. Muus osas aga peab elu usaldama, küll ta veeretab häid palle, millest haarata, ka ette.

*Mulle on mälumäng kogu aeg meeldinud. Juba lapsena olin teleka ees, kui mängisid Mõigu KEK, Pärnu KEK jt, saates Kes keda? (oli vist selline pealkiri) ja kui siis sai valikvastuste vahel valida, ning kogemata täppi läks, oli tunne nagu oleksin ilmatuma tark, mis tähendas puhast rõõmu. Seda sama rõõmu vastajate silmis näen ka Eesti mängus, mis siis, et kobamisi vastatud vastus, aga ma teadsin, seda hõiskab iga vastaja silmapaar.

*Oli tore mängida mjölki ja visata korvi. Kuigi ma mõnikord nagu oleks ära unustanud selle eelpubeka värgi, aga samas tuleb jälle mõni selline tore õhtu ja nad on nii kukununnud ning teotahtelised, ning siis ei ole minu hinges enam mingit torinat, et miskit keegi valesti teeb.

*Kui on kolm, siis kordamööda jääb keegi ikka üle, s.t et ei sobitu, tekib tühjast tüli ja muu jama. Täna oli meil jaotus, üks läks ühe vanavanaga ja kaks tulid teisega. Meil kolmekesi oli igavesti vahva, sest ootamatult hüppas meile matkakaaslaseks ka üks väga sõbralik kutsu, kes oli peaaegu nagu tsirkusekoer. Suud said mustikaseks meil kõigil neljal, selgus et koergi on mustikamaias. Nägime veel seeni ja murakaid ning sinikaid. Kutsu saatis meid autoni ning siis teadis ta väga hästi, kus on ta kodu.

*Lastele tahaks ikka ja alati mingeid elamusi pakkuda, sest lõppudelõpuks tulevikus mäletatakse ikka teravamaid, eredamaid elamusi. Seega startisime juba varakult ja käisime Vembu-tembumaal, mis on tegelikult üks aegadele vastu pidanud vahva koht. Seal olekuks tuleb aega võtta terve päev ja nii me tegime.  Igavesti tänulik selle pika päeva, mahasõidetud 400 kilomeetri ja koosoldud aja eest.