Kaheteistkümnes ülestähendus

 *Keegi instagramis ütles, et suvel on üritusi ja muid tegemisi, sellepärast ei raatsi magadagi. Olen selles samas paadis. Kuigi et magada ikka tahaks ka, aga igale poole jõuda samuti. Nii et kumma poole kasuks otsustada ? 

*Olin kalendrisse märkinud Rolfi ja kuna me teda armastame, siis kohale sõitsime. Ta oli armas endiselt :D Kodutee oli ka tore. Mulle ei meeldi ühte teed kaks korda sõita. Seega suundusime teadaolevast teisele poole ja õppisime kodumaad tundma. No õige natuke.

*Ja siis oli jälle minek. Viljandi Ugalal on sellel suvel väga vahva jalutamise etendus. Kõrvaklapid antakse pähe ja jalutasime mööda Viljandit koos kahe näitlejaga. See oli legendaarse Jaani, aga ka hoonete lugu. Väikesed istumise ja tegevuste peatused andsid oma näo juurde ja muidugi snaps ka. 

*Kodu vajab koristamist, seda enam et kaasa kogemused ühel külaskäigul olid väga negatiivsed. Mind sellised teated ikka tiivustavad. Ei taha olla see laisk ja lohakas. Nii et koristasin toas ja õues ning ma tõesti naudin oma kodus olemist... 

* .... mis muidugi ei tähenda seda, et jälle minek ei oleks. Läksime esiklapsega kvaliteetaega Saaremaale veetma. Natuke pabistasin praamile sõitmist, aga see on nüüd tagantjärgi mõeldes sulgaselge lollus :D Meie lemmikpaik oli kindlalt Karala külas asuv Lambakogu teemapark. Imponeerib alati rajaja pühendumus, hea idee ja need ei olnud lihtsalt kivinukid, vaid ikka looga lambakujud. Seal samas oli väga armas majutus imelise aiaga, 100 punkti kindlalt tarbeaiale. Väga äge oli sõita ka Päranditeel, mis on 11 km pikkune kruusatee, saatjaks miljon-triljon dollari väärilised vaated merele. Vaimustusin ka Kiipsaare majakani matkamisest. Me küll ei olnud üldse arvestanud sellega, et matkame hakkame. Selgus, et majakani tuleb 4,5 km matkata ja osa rajast ka liivadüünid. Lõppeks oli kõik hästi, otsisime rannast ilusaid kive, pildistasime toredaid taimi ning käisime poolsaare tipus. Saaremaal on tõesti palju vaadata, sellest tuleb lihtsalt rohkem aega võtta. 17 km ja 24000 sammu oli päeva kõndimiste saak.

*Ühelt käigult tagasi ja uus on juba planeerimisel. Hinges on juba põnev. Õnneks argipäev hoiab maapeal oma tööde ja tegemistega. Ja esmalt tuleb ka vana reisiväsimus välja puhata. 

*Ajas ennastki muigama, kuidas ma meie kiisukest hommikul prügi välja viies hüüdsin ja kiisuke minu kutsumise peale kohale jooksis, mina  vihmase kassi sülle beebiasendisse panin, tuppa kõndisin, kaasa poole pöördusin, et käpakesed mustad ja kuidas kaasa kenasti kiisukese käpakesi puhastas. Kas see on nüüd see, et vanad inimesed lähevad lapseks või see, et meil lihtsalt ei ole igapäevaselt enam last, kelle eest hoolitseda. Igatahes kiisuke saab seda hoolt ja armastust kahelt poolt :)

*Fb-s oli kriitiline postitus moonipõllu hullusest. Hakkasin ka kommenteerima ja lõpuks kustutasin ikkagi ära, et ah, las jääda. Mina mõistan seda hullust, sest midagi nii ilusat annab otsida. Aga mõelge juba siis, kui külviaeg on, et inimesed pildistavad tänapäeval kõiki ja kõike ning mõelge sellele, et need õienupud aitavad teie rahakotti täita. Küsige raha. Kui igaüks ei maksagi, siis mina usun ikkagi inimeste headusesse, enamus ikkagi maksab, kui asi käib aususe peale. Tegime ka pilti Raplamaal, nii ilus moonipõld jäi juhuslikult ette. Me küll põllu sisse ei roninud, aga ega raha ka kusagile jätta ei olnud. Kusagilt katastrist otsida ja siis tasuda oleks igale liigne vaev ühe väikese klõpsu eest.

*Ritsikad siristavad, kuidagi liiga vara. Enne igasugust õiget aega on valminud mustad sõstrad ja seda tüütumast tüütut tööd nüüd teengi.

*Viisin ämma jälle külla.  Tosin minu skoorist tõusis. Ja muidugi oli tore. Nemad meenutasid omi aegu, kuigi et mind see ei puudutanud,  oli huvitav kuulata ikkagi.

*Lugesin just raamatut metsavendadest, ja õhtul uudisetes rääkis, et hakkame ehitama punkreid. Väga õõvastav tunne tekkis - kas see saab kõik uuesti võimalikuks. 

*Mõnikord mõtlen, et oma tahtmisi tuleb ise piirata veidi, sest praegu on iga nädal broneeritud ja puhkus ka nii broneeritud, et kodus unelemise aeg on liiga lühike. Aga siis mõtlen, et millal veel. Kui keha enam hoogsalt ei kõnni, küll siis jõuna kotil ka konutada. Koduseid töid tegelikult praegu nii üliväga palju ei ole. Vaatasin Palusalu peenraäärte korrastust, siis seda vaadates oleks küll, aga minul on oma aed ja perfektsustesse ei pürgi. Nii et vist võin ringi lennata ikka.

*Patsutan endale õlale alati, kui teen midagi sellist, milleks ma olen end pikalt sundinud. Seekord oli selleks õmblustöö hommikult, enne tööle minekut. See on midagi väga ebatavalist üleüldse, et keegi hakkab midagi ekstra õmblema hommikul vara. Mingid pisi-nõelapisted on teine lugu. Igatahes õmblesin kunagi seeliku, mis vahepeal sai kohandatud kleidiks, siis veel teistmoodi kleidiks ja nüüd siis seelikuks tagasi. Linane kangas ja korruselise moega ning seda oli võimalus sättida. Igatahes olen rahul ja seelik taas nagu uus.

*Läks nii, et tervelt kuu või isegi rohkem, ootasin porgandite tärkamist pikisilmi. Jõudsin isegi lisakülvi teha, sest mine neid seemneid tea. Nüüd nad siis on tõusnud kõik, ilusad pikad read porgandeid. Harvendasin neid nüüd usinasti. Vajab aegsasti porganditoitude retsepte uurida.

*Teater taas. Mullingari kandis käisin. Ütleme nii, et jäin rahule, aga vau elamust ei olnud. Vähemalt oli õnneliku lõpuga lugu. Või on asi selles, et vaimustuda on raske, kui neid elamusi tuleb uksest ja aknast, et neist on lihtsalt üledoos. 

*Tänane vaarika korje kulges vihmas. Internetiteated lubasid, et sadu ei tule, aga tuli siiski. Minul iga mammu arvel, sest selgub, et talvised marjasööjad on meil jätkuvalt olemas. Olin üsna märg kui tuppa läksin. 

*Suundusime jälle sõitma. Suvel lihtsalt peab iga sõbrannaga eraldi aega veetma. Põhja-Läti on tore. Meie märksõnadeks kujunesid erinevatest materjalidest skulptuurid, labürindid ja eluaegsed mälestused. Igatahes igast labürindist me välja pääsesime, ka olukorrast, mil autol rehv katki ja oleme eikusagil, keset tühjust. Aga kogen ikka maailma helgemat poolt. Selgus, et ka eikusagil oli keegi hea inimene, kes südamest aitas, kes oli nii tore, et pärast mitut tundi jahmimist kallistasime ja lahkusime muigvel sui. On mida meenutada.

*Täna oli olukord, kus oleksin pidanud saama ise kedagi aidata, aga ma ei saanud hakkama. 

*Paar aastat tagasi käis mul tööjuures üks soomlasest härra, uuris meie elupaiga kohta ja ütles, et kirjutab libretot, kuhu kavatseb ka meie legendid sisse kirjutada. Täna külastas ta mind jälle. Mina olin tal meeles ja tema oli mul meeles. Sellised juhuslikud kohtumised on imelised, minul oli rõõm hinges veel pikalt. Seekord oli tal küll teine teema ja teine küsimine, aga et ta küsima tuli, on tõestus, et olin tema usalduse ära teeninud. Jään nüüd taas oma Mikkot ootama. Nagu mingit Nipernaadit :D

*Pärast kahte pikka rännupäeva oli mul jaksu ka jalgpalli finaal ära vaadata. Oli õige otsus, sest mäng oli igati seda väärt - minu südamemeeskond võitis ja nad tõepoolest mängisid nii, et lust vaadata. 

*Elu eluke, olen väga häiritud nüüd. Minu tädike lahkus juba pool aastat tagasi. Tean, et tema matjal olid sõltlaste probleemid, aga et need on nii suured ja on minetatud igasugune vastutustunne, seda ma küll kartsin, aga lootsin ikkagi parimat. Hakkasin nüüd uurima, kas tädike on maamulda saanud, selgub, et ei. Hoopis kogub võlga. Asi on küll ametlikuks antud, aga olen veendunud, et kasu sellest ei ole. Kellegi tuhk nüüd tagatis ei ole.  

*Ja jälle sõitmisi täis päev, sest talud olid avatud ning noorpere soovis minna ja mina ikka ja alati ka. Esimene peatus oli Rummu karjääris, kus meil olid kanuud renditud. Sügavuse ees on mul alati hirm olnud, aga endalegi uskumatu, et seekord olin hirmuta. Igatahes oli vahva karjääri põhja uudistada ning seal rahulikult triivida. Padise kastell oli vahva söögikoht. Üleüldse on Padise kena koht. Sootsu lavendlisse viis pikk ja kitsas kruusatee. Sinna oli kohale sõitnud küll pool Eestit, autode voor oli lakkamatu ja rahvast palju. Eks see lavendlipõld kõlab eksootiliselt, ennastki peibutas mõte imeilusast lillast põllust. Paraku ei olnud õitsemise kõrghooaeg ja põld nägi välja üsna roheline. Kuid vastuvõtt oli tore, ja nüüd on nähtud. Edasi kulgesime mööda käänulisi teid Haapsallu. Suvi on ikka õige täpikese kirja saanud, kui Haapsalus promeneeritud. Minu lemmik linn. Ja siis pika ringiga koju ja 14h päevast kirjas.

*Natuke koristasin ja rohkem kätt ega jalga ei liigutanud. Oli mõnusalt soe ja putukavaba olemine ning võrkkiige võtab mind alati vastu :D

Üheteistkümnes ülestähendus

 

 * Protseduuri tegemisega läks üsna kaua aega. Et oma tegevuse õigsuses kindel olla, tahtsin pangast üle küsida, aga pärast ühtede, kahtede, tärnide vajutamist oli kuulda vaid teade, et pikk järjekord ja muusika. Jätsin lauatelefoni laulma ja lootsin, et saan teisest kohast infot. Seal sama seis, nii mul siis laual kaks muusikat, kahest telefonist laulsid. Ilmselt on asutustes töötajate arv miinimumini viidud ja kui on vaja konkreetselt midagi teada, siis katsu ise hakkama saada. Igatahes sellest muusikast ma tüdinesin ning tegin tehingu oma äranägemise järgi ära. Kuna aitasin kedagi, siis natuke kripeldab ka, et kas sai kõik õigesti. Aga noh, kellelt sa küsid.

* Vaatasin minagi EMi ja elasin kaasa meie sportlastele. See oli taas tõeline elamus tugitoolisportlasele. Annab endalegi tiivad, mine või teivast hüppama.:D Hommiku-uudised aga alustasid hoopis EKRE jamaga, poliitika on meil ikka number üks. Võinuks ju seekord teistmoodi, no näiteks jätta need poliitilised intriigid teisele või veel kaugemale uudiste kohale. 

*Tänase päeva elevus oli autol kummi pumbata. Õnneks olen varudega mineja, s.t et ei tormle viimasel hetkel, vaid lähen ikka veidi varem. Seega kui märkasin, et esikumm vajab veidi õhku juurde, siis tuli seda teha. Elus esimest korda. Naisena ma tunnen end väga saamatuna n.ö meeste töödes. Naisena mina istun vaid rooli ja eeldan, et kõik töötab. Bensiini muidugi oskan panna ja klaasipuhastusvedelikku ka. Aga kummi pole vaja kunagi pumbata olnud. Sain siis käe valgeks. Kaasa juhendamisel muidugi. Aga uhke tunne ikkagi.

* Läksin hommikul vara ja jõudsin koju üsna hilja. Mu kressid olid selle aja jooksul teinud päris suure kasvuspurdi.

* Meie mõnel taimekesel on kasvukoht tuulekoridoris. Pole parim paik, aga lootsin luua tingimused. Täna vedasin tuule takistuseks klaasi ette. Läks aga nii, et parasjagu oli mõistuse vaheaeg ja sellepärast lendas see klaas kummuli, killud taga ja jama rohkem kui vaja. Selle takistuse ma siiski tehtud sain. Muidu hakkab aed üha enam õitsema, maasikad punetavad ning salati, tilli ja sibulaid aiamaalt juba saab. Nina maas käin ja otsin porgandeid. Nüüd, kui ma veel ühe porgandi peenra tegin, ilmutavad end mai keskel mulda pandud porgandid ka :D

* Kõige suurem jalka fänn ma ei ole, aga kui vaatama jään, ei saa pooleli jätta. Isegi peole läksime tavalisest hiljem. Valikud olid selgelt jalka poolel.

* Valmistasin end ette lillede kaevamiseks, võtsin kaasa labida ja ämbri. Ütleme nii, et paljundasin endale. Lõppes see sellega, et juhuslikult samal ajal tekkis üks paljundaja veel ja tegime seda koos.

* Minu sohvrikogemus arenes uuele levelile. Seekord meie suurlinna liikluses ja mööda neid teid, mida ma kunagi läbinud ei olnud. Sõitsime Koplis ja Pelgurannas ja Kristiines, s.t tunne oma kodumaad trajektoor tekkis tahtmatult, kuna ei pööranud õigel ajal ära. Lõpuks saime ka linnast välja. Mul olid välja vaadatud Saula ja Viskla ja Pühali. Neist esimene tore looduskoht, teine korralik kogukonna ponnistus vahvate kiikide näol ning kolmas eriti armas kohvik, mis lummas just loodud atmosfääriga. Sisekujundus oli väga maitsekas. Maja ümber oli labürindipeenrad, millel kasvasid lilled ja köögiviljad, marjad. Vahvad pingid ja skulptuurid lisaks. Tõesti oli oma nägu. Ainult sellel hetkel olime ainsad külastajad. Tõepoolest, elu Tallinnast pisut kaugemal on väga vaikne, ka maanteed peateelt ärakeeratuna olid väga väikese liiklusega. Aga päev oli imevahva. Neid armsaid päevi tahaks korrata veel ja veel.

*Maasikad on sel aastal väga varajased. Saagi üle ka ei kurda. Ainuke tüütu tegevus on nad kokku korjata, ära puhastada. Ja kõige tüütum on marju kattev võrk. Ilma selleta oleks meil põld vaid lindude söögilaud. 

*Koju tulles leidsin ukse vahelt venekeelse kirja, vaid tere oli meie keeles. Ainus sõna, mille mitmendal lugemisel tuvastasin, oli daroga. Käisin läbi kõik kuurialused, varjualused kartuses, et mine tea, igasuguseid on liikvel. Kõik näis nii nagu peab. Küll olin aga sissesõidu teel märganud tühjendatud konteinerit ära tuues, et muru on natuke kannatada saanud. Pärast pikka veerimist ja mõistatamist suutsin kaks pluss ühe kokku panna. Nimelt on meil käinud nii asjalik ja kohusetundlik prügivedaja, kes vabandab oma äpardust väikese muru defekti pärast. Muidugi ei olnudki probleemi. Paluks rohkem sellise suhtumisega tööta.

*Eilne mäsu on tänane väss, seda olen varemgi kogenud. Seega ei teinud peale jalgpalli vaatamise mitte midagi. Vähemalt oli seegi.

* Minu koht võetakse ülbelt armsama õigusega ära. Kiisuke tajub väga hästi oma staatust.:D

*Vist oli viimane istutamine. Kaalikad ja tont teab mis kapsad. 

*Ka suured poisid vajavad mänguasju. Igatahes meil nüüd on mänguauto ja see rõõm, mis kaasa silmis on, seda pole ammu näinud. Nii on, et igal on oma hobi ja neid üksteise hobisid on alati mõistlik sallida. Minu meelest on hobid isegi suhte alustala. :D

* Kalendrit täidan suveüritustega üsna hoolega. Pärnu suve avamine oli üks neist kalendrisse märgitutest. Päris tore melu oli. Paatide paraad oli vahva,  sain linnu kakiga elus esimest korda pihta. Vaatasime inimesi, nõksutasin puusa Bedwettersi saatel. Ja päikeseloojangu saatel oli paras koju minna.

*Natuke asjalik ja natuke laisk, sest säästa tuleb end õhtuse jaanitule heaks. Külajaanituli oli tegelikult ju tore. Nagu alati. Võrratult rahulik õhtu igas mõttes. Ilm soe, tuuletu, taevas sinisinine ja päikeseloojang värviline. Pole nii hilja ammu väljas olnud,  ja natuke kahju oli tuttu minna.

* Ja siis oli traditsiooniline jaaniaeg perekonnaga. Nagu alati oli sööki, oli jooki, oli muusikat, oli jutte ja naeru - mõnus olemine.  Ikka tänulik, et me oleme üksteisele olemas. 

* Ja siis sundisin end rohima. Vagude vahel turritas juba üsna mitut liiki umbrohunutti. Alustamise hetk oli keeruline.

* Sellest, et vanust tuleb juurde saad aru siis, kui armuhoroskoop üleüldse huvi ei paku. :D

* Niipalju meist mitte olenevaid hädasid eksisteerib maapeal. Praegu on keegi meie tutvusringkonnast puudutatud ning tal on ootusärev aeg. Diagnoosi ootamise aeg ongi vist kõige raskem. Edasi tuleb tegeleda või kergendatult ohata. Mõtlen iga jumala päev tema peale. See ei ole kindlasti piisav, aga samas ega igapäevane küsimine, kui kaugused ja elud on vahepeal, ei aita samuti. Mõtlen vaid, et kui sageli me unustame ära, et meil on ilus elu, et me viriseme nii tühiste asjade pärast, et märkame laita mitte kiita, et märkame kui miski on halvasti, aga alati on selle halva juures ka miskit hästi ja see jääb tähelepanuta. Oleme ühed kuradima egoistid takka pihta.