Viieteistkümnes

* Tädike ütles, et kui mina ära lähen ja temaga midagi vahepeal juhtub, mis siis saab. No jah, mis siis saab? Maailm veereb ikka edasi, ka siis kui juhtub temaga või temaga või hoopis minuga. Ei saa elada selle ootuses, et äkki kellegagi midagi juhtub. Ja kui juhtub, ju siis asjatoimingud ka aetud saavad. Alati on saanud. 

*Täna on see päev, mil jõudis teadvusse, et mis mul küll arus oli, kui lubasin täiesti üksinda lennata mitme lennuga maailma teise nurka. Lendamist ma ei karda, aga lennujaamad, mis hiiglama suured, kuhu võib ära eksida, need hirmutavad. Lisaks veel minu puudulikud teadmised liiklemise loogikast ja kesine keeleoskus. Aga kui lubatud, raha kulutatud, tuleb minna. Hetkeks saabunud ärevushoo lükkasin tagasi ja siin ma siis nüüd olen, otsapidi Gruusias ja ootan järgmist lendu. Siin on palju kodutuid koeri, odavad hinnad, soe õhk ja ilus lennujaam. Igatahes esimene level on ületatud. 

*Ei ole hullu midagi, kõik väravad leitud kerge vaevaga. Võib olla näen ka nii nõutu välja, igatahes öeldi mulle minu küsimise peale, kas olen õigel teel, ka värava number. Olen šeikide-maa uhkes lennujaamas, mis läigib nagu kulda, on suurejooneliselt kaunis. Kõigele on mõeldud, ainult üks hambaork näib puudu olevat (see on see Gruusias söödud liha). Muidu on teerulli alla jäänu tunne, sest on öö ja siis ma tavaliselt tudun. Õnneks on istumisekohad väga mugavad ning lennujaam suht tühi. Cappuccino ja croissant tegid olemise paremaks ning mul on siin aega tukkuda, ilma ja inimesi vaadelda. 

*Ja siis olen jälle raudses puuris. Loen raamatut, natuke tukun ja mõne sõna vahetasin ka noormehest naabriga. Selgus, et tema kohalik poiss. Ilma viperusteta ma kohale jõudsin. Taas oli hirmu tunda lollus, olen ju inimeste hulgas, mitte metsas. Alati on keegi, kes aitab, kui vaid küsida abi. Oli imeilus maandumine loojangusse. Lapsukesed ja kuumniiske kliima ootasid ja seiklused võisid alata. Mu süda on tänulikkust otsast otsani täis.

*Aastaid tagasi ei osanud ma uneski näha, et julgen lennata täiesti üksinda kusagile maailma teise otsa,  et julgen hüpata ookeani ja ujuda koos kalade ning kilpkonnadega, et ma sulistan imelises paradiisirannas, et ma snorgeldan, et sõidan mägedes täiesti ise, et korjan passionfruiti otse puu alt, et ma …. Igatahes üdini rõõmus, veidi väsinud ning nende muljete tuules purjetan veel kaua.

*Kaks nädalat on nii pikk aeg, ja  naastes kodu enam päris sama nägu kui minnes ei olnud. Esmalt oli ju ilm külmemaks muutunud, mõned lillekesed oli külm ära näpistanud ning muidugi oli kuhjunud töid.  Nii et hommikul natuke uimerdasin ja alustasin argipäevaga. Meid on tabanud porikate invasioon,  pressivad end täiesti nähtamatutest pragudest sisse. Esimene töö oligi olla mõrtsukas, andis neid sumisevaid, turbokiirusel lendajaid püüda. Ja ega see lõppegi enne, kui külmemaks läheb. 

*Reisil olles kõndisime hästi palju ja töötasid teised lihased. Porgandite ja peetide üles võtmine pani tööle hoopis teised lihased. Nii et eilne töö on tänased haiged lihased. Aga saadud saagiga võin vist terve suguvõsa ära toita. 

* Hommikud on taas karged. Tegelikult ilusad oma udutriipude ja värvidega. Üleminek kuumusest külmale on üsna järsk, aga siiski talutav. Argipäev hakkas oma elu elama. Ja nii peabki. Välja arvatud need reageeringud, mille ees on mul eos hirm, aga mida ma vältida ka ei saa. No saaksin, kui hinge ükskõikseks teeksin ja üldse eiraksin. Aga oma kaasa pärast ma ei taha eirata, siis ongi nii, et kannatan ära. Ka see nüüd normaalne on? Vist mitte.

*Üle pika aja taas joogatasin. Eelnevalt oli küll peas ka mõttepojuke lootusega, äkki jääb ära. Inimene on ikka laisk olevus. Aga kui olin kohal, lendas aeg märkamatult ning mässasin seal oma kehaga higimull otsa ees. Kuna on pikem paus joogast olnud,  siis tundsin painde vähenemist. Aga küll ma reepeale end sunnin taas. 

*Need sulgemised, mis seal kaugetest kabinettidest tehakse, ei ole kohapealse elu-oluga kursis olnule üldsegi meeldivad. Ühest küljes nagu tahetakse tingimusi parandata ja teisalt tõmmatakse kokku. Siis see infosulg, mis jääb kabinetiseinte vahele. Istun siin suht teadmatuses ja mõtlen, et ei lase end häirida, ju siis ei ole mul vaja teada. Mingil ajal ju ikka selgus tuleb, aga samas olen ka imestunud, miks üks pealtnäha lihtne asi nii keeruline on?

*Ta teadis, et tuba on külm ja tuli sooja kohviga. Olen pisarateni liigutatud. Kas ma ise tuleksin selle peale ja märkaksin, ei tea. Temaga on nii tore rääkida, ootan alati.

* Magasin nüüd küll kõik need reisil magamata jäänud tunnid tagasi. Lausa ehmatasin, kui kell näitas 11.04 . Unenägugi oli reisihõnguline. Sõitsime tsikliga kiirteelt maha ja kõrvaltee ääres olid hiiglama suured kanistrid alkoholi markidest,  silma hakkas Absolut  ja Hennessy. Tee viis läbi puukuuride ja imelike urgaste, kust seda rada, kus sõita, oli leida keeruline. Siis näis,  et meid tahavad rünnata mingid poisikesed. Meie kartsime, aga eest ära ei saanud.  Seega sõitis kutt meile järgi ja ulatas kilekoti leivaga. Lausa müstiline, kust need unenäod küll tulevad.

* Haned lähevad, hallad tulevad. Täna oli päris suur ränne. Aga õunamoos sai purki, küüslauk mulda, lillepeenrad enam vähem talvekorda,  las siis need hallad tulevad

Neljateistkümnes

 

* On väga unine hommik, joon tavapärasest erinevalt juba teist kohvi. Keha on väsinud, aga hing on rõõmus, sest viimased päevad on nõudnud kehalt vastupidamist ja andnud hingele elamusi. Suvi ongi elamuste kogumise aeg! Küll talvel jõuab kotil kükitada. Seekord raputas Metsatöll Reiu jõekäärus sõna otseses mõttes oma muusikaga kogu minu vaimu ja kõrvakuulmise,  ja siis oli perepäev Jurmala veepargis, mis kloppis kogu keha läbi. Vanama staatusest hoolimata või tegelikult seda enam, püsisin trajektooril trepist üles, torust alla, ja nii kümneid kordi. Oli fantastiline. Kui tundus hirmus ja punane toru seda oli, panin silmad kinni. Täiesti juhuslikult sattusime ka Balti keti aastapäevale pühendatud vanaautode paraadile, mis oli just sellel hetkel, kui meie ühte kauplust otsisime, jõudnud Riias asuvale Pärnu tänavale. Väga vinged vanad motikad, autod, bussid vurasid kolme riigi lippude lehvides Leedu poole. Lehvitasime hoolega.

* Taas on kodu kord, koristamist ootajate nimistu on pikk, alates autost, lõpetades puukuuriga. Kui on kodu ja elanikud,  siis tahestahtmata tekib,  mida koristada.  Võtsin täna ette auto, eeskoja ja saunamaja.  Millal järg puukuurini jõuab, pole teada. Aga kui hoog on üleval, siis..

*Mul oli kahju, et merre ei jõudnud. Ilm on selleks väga ideaalne, soe paitav meretuul, mis tekitas suuri laineid ja vesi oli kindlasti soe kui supp. Aga jah, valikuid peab tegema ja seekord võitis kodu.

* Meie pere vanim liige ütles, et see on armastus. Töölt koju jõudes tabasin kaasa kartulikoormaga. Selgus, et tema selle suure töö päeva jooksul ära teinud. “Aga mina?”, küsisin, “Miks sa mind ei oodanud, oleks ju kiiremini ja kergemini saanud.”

* Esmalt tundus, et tuleb rahulik tikkimise õhtu,  aga tegin suure vea ja läksin korraks põllule kaema. Kurgid karjusid seal purki saamise järele, ja minu mõnus tikkimise õhtu asendus tükeldamine, purkide pesemise ja kuumutamisega.

* Kreegid oleksin ära annetanud , aga üleskutse, tulge ja korjake, ei kandnud vilja. Süda tilkus verd neid vaadates. Võtsin end kokku ja korjasin ning kuumutasin. Taas on mõni purk juures.

* Saabus pool aastat tagasi kinni pandud arsti aeg. Hommik oli nii vaikne sume, läksin varem, et jalutada ja hingata merd. Lausa hea, et oli põhjus.

* Oma jalutusringi pole ma ilma kutsata enam teinud. Kuidagi ei taha üksinda ja tõttöelda pole aega ka ja maja ümber tegemisi on. Õhtu oli aga imeilus ja hoogsalt kõndides läbisin oma 6km. Muidugi oli see ring ka natuke hingele valus  sest nii on meeles mõned seigad kutsaga. Just kodueel hüppasid mu teele kaks bambikest, hüüdsin neid küll, aga nad jooksid ikkagi oma teed.

* Vingusin juba päev varem, et vaja mul igale poole kirja panna. Ilmateade teatas imesoojast ilmast ja minna pikale sõidule ei tundunud sellepärast ahvatlev. Oleks võinud näiteks oma hoovis jalga kõigutada vms  peaasi,  et õues või rannas. Aga ega siis kokkuvõttes midagi halvasti ei olnudki. Sai 6h istutud, aga mis siis ikka.

*Kingituse võiks teha sellise, et ise ka osa saaks. Viisime sõbranna päikeseloojangu kruiisile. Parim õhtu üldse oli selliseks tegevuseks. Sume, vaikne, soe,  ilusad vaated, akordeoni onkel mängis lustakaid pillilugusid ja nii armas olemine oli. Pärast nautisime hilisõhtu linna melu ja elu on lill.

* Öö oli selle mõnusa maheda sooja ära viinud, aga ega see,  mis asemele tuli, pole ka halb. Eilne sõidupäev oli tänane väss, aga õhtuks ju ka plaanid. Muinastuled ja kaks kolmanda kooliaegset . Kontsert oli ilus, meeldis väga, sest head muusikud ja väike armas kuulajaskond. Meie eesmärk oli ju vestelda, aga ega see jutt ei veerenud kusagile. Aeg on oma töö teinud, seda tõden igal korral, kui näeme.  Meie elud on nii ise suunas veerenud, arusaamad väga erinevad, jututeemasid nagu polnudki, nii et ma ei tea,  kas sellist kohtumist vajangi. Tegelikult mõtlen veel tänagi, et kuidas see aeg meid nii erinevatesse suundadesse on voolinud. Olen jätkuvalt pettunud. Kui ikka aasta aega pole näinud, siis peaks ju olema, millest rääkida. Proovisin ühte teemat ja teist, miski ei edenenud. Küsimustele vastused tulid, aga meie teda vist ei huvitanud. Võib olla on asi selles, et tema elus on mõned staatused olemata, aga seda enam. "Kuidas siis läinud on?", küsisin. "Mis seal ikka, tööle ja koju", oli vastus. Kontserdipaiga kohta tuli kriitikat, kott-toolile ta nõus istuma ei olnud ja kui meie teine liige sealt nii kiiresti püsti ei saanud, märkas vaid öelda, mis sa ronisid  sinna istuma. Juba eos kartis, et akustiline kontsert karjub kõrva. Ei ta plaksutanud ega naeratanud. Ainuke soov, mida ta väljendas, oli pensionile jääda tahtmise soov. Jah, võib olla on ta õnnelik oma valikutes ja võimalustes. Eks me vajamegi erinevaid asju, erinevaid kogemusi oma tassi täitmiseks. Aga jah, kunagi tulime puuotsast alla ja hakkasime sellest puust kaugemale liikuma, et silmaringi avardada, kogemusi kogeda, et elada ja olla mitte ainult endale, vaid ka veidike nendele inimestele, kellega on elu meid kokku viinud. Miks, ma ei tea, aga tema istub selle puu all endiselt.

* Kui koera enam ei ole, täidab kass tema ülesandeid. Turvas meid kenasti põldmarjul käigul. Küll nuuskis ja urises siin põõsas ning seal põõsas, lõpuks vist tüdines ja jäi langenud puutüvele pikutama. Marju oli ja talvevaru täieneb.

* Suvi jätkub, õues on 25+ kraadi. Õhtud on nii mõnusalt soojad, vaid imepisiked kurjad sääsed on tilgaks tõrvaks meepotis. Muidugi on kiire jätkuvalt, sest oad, kurgid, tomatid, õigemini iga toimetamine võtab nii palju aega, kuigi omast arust olen ma käbe ja liigutan end küllalt kiiresti. Küllap on see see, et tahtmine jookseb ees ja teod on ikkagi aeglasemad. Ja eks seda ootusärevust ja teadmatust on elus ka ja see teeb pisut rahutuks. Aga kinnitan endale, mis minust ei sõltu, jäta rahule. 

* Täna oli jälle nii tore päev. Esmalt ratsutamise võistlus, mida ma ei ole kunagi nii süvenenult jälginud. Seekord aga võistles kärjelaps ja seega oli huvi talle kaasa elada. Õnneks istusin eksperdi kõrval ning lisaks elamusele sain ka palju targemaks. Lapsukesel läks hästi ja mina olin häppi,  et sain tema hobust sügada ja hobune sügas mind ka. Edasi viis tee kodukülla  et sünnipäeva soovid üle anda. Tal oli pere kodus, rõõm oli neidki näha. Minu lapsepõlverajad tuletasid meelde aegu, mil nüüd mitte väga suured kivid tundusid hiiglaslikud. Koduküla rannas sulistasin jalgupidi vees ja kurvastasin, et ei märganud ujumiseks vajalikku kaasa võtta. Vesi oli soe, septembris.  Pikk päev,  aga taas positiivsusest laetud.

* Tähtsad tööd vajavad tegemist. Sorteerisin kartuleid ja tegin moosi ning 10+ kõrvitsat tassisin põllult ära. Muskel kasvas J

* Meie rändurlaps sai nüüd teise meie rändurlapsega kokku. Elan neile täiega kaasa. Mõnikord vaatan kapis tema asju ja mõtlen, et kas kunagi tal neid vaja läheb. Ajaga ju moed muutuvad, materjalid deformeeruvad ja võib olla enam ei sobi miski. Aga ma hoian neid ikka, lootuses.

* Eesootav paneb mind jälle muretsema, sest pean minema kaugele, üksinda, ekslema tundmatutes lennujaamades. Aga ma ise tahtsin. Ütlen endale, et olen ju nägija ja suu on ka peas, ju siis ikka hakkama saan. 

* Koristasin tööjuures lauasahtleid. Enda arvates olen selle 10+ aastaga kõik nurgatagused läbi uurinud. Aga tuleb välja, et sahtlite alla ma ei olnud vaadanud. Minu lahkunud eelkäia saatis teateid.

* On vihmane, väga soe ilm. Selline laisk päev. Aga viisin kõrvitsa külla, sain kingad vastu. Nagu ka omamoodi naturaalmajandus . Siis oli veel asjajamisi, kuid sellegipoolest maandusin nii vara tugitooli, mida ei ole vist kuid juhtunud.

* Tegelesin ubade ja punapeediga. Ube oli ilmatuma suur hunnik. Õnneks on mul sellise rutiinse töö,  mis puudutab minu kodu, jaoks palju kannatust. Seda enam, et on soe ja seda kõike saigi mugavalt õues teha. Taas nunnu kodune päev sauna ja  ahjuõuntega. Mõtlen ikka, et kuidas mul on vedanud selles elus. Meil on nii armas koduke. Jah,  kõik ei ole nöörimööda ideaalselt korras, sest me oleme tavalised inimesed , kelle võimetel on piirid, kes on kord virgad, siis laisemad. Aga oluline on,  et on edasiminek,  et on rahulolu.

* Lugemisel olevas raamatus röövitakse reisisellilt seljakott koos raha ja passiga. Mees jääb kõrbes võõrasse keelekeskkonda tühjade pihudega. Eks ole nüüd õige ajastus sellisele loole. Kohe varsti stardin üksinda tundmatusse. Aga no kui see mees sai kõrbes hakkama, ju siis minagi. Kuigi et mõte, mis mul arus olu, käib peast läbi küll J

 

Kolmeteistkümnes sissekanne

, Alustasime riigi asjadest ja jõudsime ringiga naaberkülla. Küll seda juttu meil jätkus :D Maailma ei muuda, aga mõne inimesega veereb see jutuke nagu lopergune uba, natuke siiapoole ja sinnapoole.

; Andeid ma austan ja vaatan imetleva pilguga. Ilveste kolmik: ema ja kaks poega on kahtlemata väga andekad. Juba esimene lugu võttis silma pisara ja pani selga tibutagi :) Jaa, see emme on neil poistel ülevoolav, aga vahva sellegipoolest. Igatahes olen valmis kuulama neid tunde :)

; Vahepeal tundus juba, et muutun Rapuntsliks, juuksurisse minekuks aega ei leia ja juuksed aina kasvavad. Paljuski on seegi alustamise raskus, ei saa telefoni võetud, et aega panna ja vahepeal oligi periood, mil argipäeviti sellist aega võtta ei olnud. Minu südamejuuksur, kellele soovin lojaalne olla, on kaugemal, seega murdsin nüüd truudust. Aga peab ütlema, et ka tema oli tore ja tööga jäin ka rahule. Nüüd on truuduse murdmise mõte juba sügavalt mõttes. Või jään siiski kahevahel käima ? :)

; On supper soe ja mõnus olnud, aga alati lõppeb see soe pauguga. Praegu koliseb ja müriseb ümberringi, see tekitab kõhedust.

; Mõtlesin, et tuleb kodune nädal, aga siis ootamatu vaba päev viis mind kodukülla, kus komistasin kirsside otsa, käisin ujumas meres sel aastal esimest korda ning mustikal ka. Ikka tänulik!

; Ja siis sain pühas rahus suurepärast olümpia avadefileed jälgida.

; Ja siis algas päris olümpia.

; Kolm sõpra hoiavad suhteid värsked aastas vaid mõne korra kohtudes. Aga nii on meil, mida kuulata, on mida jutustada ning taasnägemise rõõm on ka seda suurem.

; Ja siis tuli taevast vee uputus ja järgmine sõbranna tuli külla. Uputus ei olnud oodatud, sõbranna aga küll. Alati on miski, mis on ebameeldivast parem, olemas.

; Ja siis sain nii hea raamatuga pähe, et ei raatsinud seda mitte kuidagi käest panna. Mõtlesin igal mittelugemise hetkel ikka ja jälle Brilkale, Nitsale, Khristinele, Stasiale, Kostjale, Rosele, Mirole jt

; Pesamuna kirjeldas meie perechatis, kuidas ta üles ärkas, tööle tõttas ja siis selgus,et tund varem. Kuidas me igaüks siis reageerisime oli naljakas, kuid eks meil kõigil oli varrukast analoogseid lugusid võtta. Perekond on ühe vurhviga löödud :D

; Igal aastal on olnud viimastel aastatel sellised vastikud sügisvihmad augusti lõpu poole,  sel aastal on seegi periood varem. Väga tüütu ja vastik on miski,  mida palju saab.

;Imetlen meie  lapselapsukest, temas on üsna palju minu last ja nii teda vaadates, temaga mängides tulevad  mälust välja need 30+ tagused ajad. Ja ma ütlen mõnikord kogemata, tule emme juurde :D

; Egas nädal ilma pikema sõiduta oleks praegusel suisel aal midagi erakordset. Viisin ämma külla ja ise ka muidugi. Oli ikka tore aeg. Nad lihtsalt motiveerivad oma perekoosluse toimimise poolest. Ja see on alati liigutav.

; Minu elus vist ei ole nii palju olümpiat, kui tänavu, mitte kunagi olnud. Vaatan kõike, kaasa elan omadele. Põhjust rõõmustada on! Kõrgus- ja teivashüpete vaatamist ma nautisin eriti. Esiteks on tulemus silmaga näha, teiseks see sportlase keskendumine on vaatemäng ning kolmandaks sportlaste omavaheline ülimalt heasüdamlik suhtlemine, üksteisele õlale patsutamine. Duplantise maailma rekord oli lihtsalt imeline.

; Oli taas mustsõstrakoogi aeg, juba 22 aastat. Kooki pakiga ei saada, aga sõime ise ja tervitasime hällipäevalist telefoni kaudu. Mõtlen temale iga päev ja palun mõttes temale õnne ja õnnistust.

; Räägin neile küll, et see on minu töö ja ma aitan alati suurima rõõmuga. Aga siis on inimesel vist omakorda andmisrõõm ja ta lihtsalt ei lase end niisama aidata. Nii need maiused tulevad ja minu võitlus vähem maiustada raskendub aina :D

; Läksin vahvaid väikesi kodukohviku pidajaid toetama. Kui lapsed midagi nii suurt ette võtavad, siis see ei ole koht, mille pealt kokku peaks hoidma. Sõitsin ekstra kohale ja seal oli paras seltskond sama mõtteviisiga inimesi ees. Koogid olid väga maitsvad, ostsin kaasa kogu perele, sest täna on meid rohkem. Seega väga hästi klappis see kohviku ajastus. Kripeldama jäi aga üks ainuke valesti öeldud lause. Mõnikord on nii, et aju ei tee suuga koostööd. Mitte midagi ei mõelnud ja midagi paha ei mõelnud ja tegelikult ei öelnud ka, lihtsalt üks mõttetu lause. Samas keegi tõlgendas vist minu öeldut küsivalt. Ja mina olen enda peale tige, pole ju vaja üldse suud pruukida, kui midagi öelda ei ole, seda enam, et tegemist oli poolvõõraste inimestega. Suu aga rääkis ja nüüd süda kõneleb.

; Ja jälle kodukohvikute päev. Valisin välja ühe instagrammeri ja tema kohvikusse me suundusime.  Virtuaalne ja päris olid seda puhku üsna samad, väga armas bullerby laadne majake, palju detaile loodud ning pandud kõigesse palju hoolt ja armastust. Sõime kooki ja lapsuke mängis mõnuga. Kvaliteetaeg, on moodsalt öeldud.

;Põllul on kurgi, kabatsoki, kõrvitsa uputus lisaks vihma uputusele.  Ei suuda neist roogasid välja mõelda,  seda enam, et mõni neist on meessoo silmis vihatud toiduaine :D

; Ma ei kujuta ette, kuidas suure pere emad hakkama saavad. Tõtt öelda  olen seda ju isegi olnud, aga nüüd juba aastaid väiksemas rutiinis elanud. Igatahes oli tunne, et terve pärva tegin süüa, pesin nõusid ja ainuke jäävam väärtus oli valminud õunamoos.

; Õnnetunde loomiseks on vaja end ületada. Kardan kõrgust, sügavust. Kõrgusekartus on minus vähenenud, sain sellest aru Aluksne hiiglmama kõrgesse torni ronides. Rabas ujumine on hirmutav, sest põhjatu, tume vesi. Minnes ei olnud ma oma soorituses kindel, aga julgus sai kokku võetud ja ei olnud mitte kui midagi hirmsat. Nii et rabas ujumise ristsed on peetud ning õnnelik taasö

; Mõtlesin küll, et hoidistamisele aega ei kuluta, aga siin ma olen oma sõnu juba söönud ning sidruni-suvikõrvitsa moos, kurgid on purgis. Kreegid vaatavad puuotsast vastu, see vist ei olnud viimane hoidistamine sel hooajal.

; Hakkasin lapsele laulma ,.Meie kiisul kriimud silmad,,, aga takerdusin piip oli suus kohal, ja siis veel see tukast sugeda koht.  No ei lähe mitte. Laulsin parem kiisu läks kõndima lugu, selles ei ole kaheldavust, kõrv võib ikka haige olla ja Maie võib mütsikest ka kududa :D

; Oli jälle festivali päev. Väike mõisapark oli tuledesärasse ehitud ning oli ilmselt esinduslikumgi kui mõisaajal. Kohtasin seal ühte instagrammerit,  kellele võinuks juurde hüpata ja tervitada. Seda ma siiski ei teinud. Sest eestlane ikkagi. Etendus oli humoorikas, aga naerust rõkkama ei pannud. No sama jälle,  eestlane.  Vöi siis ikkag kuuldud naljad.

; Ilmateade ütleb küll, et selle suve viimane, aga täna oli ikkagi ilus ja soe ilm. Sattusin rohimisega hoogu ja kitkusin kõik nurgad ja muud kohad korda. Mulle meeldib ju kord,  aga kui muu elu võtab võimust , siis löön käega eelkõige umbrohule tarbeaias. Lillepeenrad peavad ikkagi olema rahuldavas korras, muidu pole neil lihtsalt mõtet.

; Intensiivsed perepäevad mõjuvad väsitavalt vaatamata sellele, et ma neid kõiki ühtemoodi väga armastan. Võtsin tänagi viimast ja jalutasin lapsukese magama, mängisin temaga tunde mänguväljakul, et nemad saaksid ajada omi olulisi asju. Minu olulised asjad on võimalik hetkel edasi lükata. Kui 2,5 ütleb mänguväljakul teisele lapsele: vaata, see on minu vanimake, kollane nagu päikene (mul oli kollane kampsun seljas), on see maailma ilusaim kompliment. Nii et mis väsimusest ja olulistest asjadest ma siin jahun :D 

 

Kaheteistkümnes ülestähendus

 *Keegi instagramis ütles, et suvel on üritusi ja muid tegemisi, sellepärast ei raatsi magadagi. Olen selles samas paadis. Kuigi et magada ikka tahaks ka, aga igale poole jõuda samuti. Nii et kumma poole kasuks otsustada ? 

*Olin kalendrisse märkinud Rolfi ja kuna me teda armastame, siis kohale sõitsime. Ta oli armas endiselt :D Kodutee oli ka tore. Mulle ei meeldi ühte teed kaks korda sõita. Seega suundusime teadaolevast teisele poole ja õppisime kodumaad tundma. No õige natuke.

*Ja siis oli jälle minek. Viljandi Ugalal on sellel suvel väga vahva jalutamise etendus. Kõrvaklapid antakse pähe ja jalutasime mööda Viljandit koos kahe näitlejaga. See oli legendaarse Jaani, aga ka hoonete lugu. Väikesed istumise ja tegevuste peatused andsid oma näo juurde ja muidugi snaps ka. 

*Kodu vajab koristamist, seda enam et kaasa kogemused ühel külaskäigul olid väga negatiivsed. Mind sellised teated ikka tiivustavad. Ei taha olla see laisk ja lohakas. Nii et koristasin toas ja õues ning ma tõesti naudin oma kodus olemist... 

* .... mis muidugi ei tähenda seda, et jälle minek ei oleks. Läksime esiklapsega kvaliteetaega Saaremaale veetma. Natuke pabistasin praamile sõitmist, aga see on nüüd tagantjärgi mõeldes sulgaselge lollus :D Meie lemmikpaik oli kindlalt Karala külas asuv Lambakogu teemapark. Imponeerib alati rajaja pühendumus, hea idee ja need ei olnud lihtsalt kivinukid, vaid ikka looga lambakujud. Seal samas oli väga armas majutus imelise aiaga, 100 punkti kindlalt tarbeaiale. Väga äge oli sõita ka Päranditeel, mis on 11 km pikkune kruusatee, saatjaks miljon-triljon dollari väärilised vaated merele. Vaimustusin ka Kiipsaare majakani matkamisest. Me küll ei olnud üldse arvestanud sellega, et matkame hakkame. Selgus, et majakani tuleb 4,5 km matkata ja osa rajast ka liivadüünid. Lõppeks oli kõik hästi, otsisime rannast ilusaid kive, pildistasime toredaid taimi ning käisime poolsaare tipus. Saaremaal on tõesti palju vaadata, sellest tuleb lihtsalt rohkem aega võtta. 17 km ja 24000 sammu oli päeva kõndimiste saak.

*Ühelt käigult tagasi ja uus on juba planeerimisel. Hinges on juba põnev. Õnneks argipäev hoiab maapeal oma tööde ja tegemistega. Ja esmalt tuleb ka vana reisiväsimus välja puhata. 

*Ajas ennastki muigama, kuidas ma meie kiisukest hommikul prügi välja viies hüüdsin ja kiisuke minu kutsumise peale kohale jooksis, mina  vihmase kassi sülle beebiasendisse panin, tuppa kõndisin, kaasa poole pöördusin, et käpakesed mustad ja kuidas kaasa kenasti kiisukese käpakesi puhastas. Kas see on nüüd see, et vanad inimesed lähevad lapseks või see, et meil lihtsalt ei ole igapäevaselt enam last, kelle eest hoolitseda. Igatahes kiisuke saab seda hoolt ja armastust kahelt poolt :)

*Fb-s oli kriitiline postitus moonipõllu hullusest. Hakkasin ka kommenteerima ja lõpuks kustutasin ikkagi ära, et ah, las jääda. Mina mõistan seda hullust, sest midagi nii ilusat annab otsida. Aga mõelge juba siis, kui külviaeg on, et inimesed pildistavad tänapäeval kõiki ja kõike ning mõelge sellele, et need õienupud aitavad teie rahakotti täita. Küsige raha. Kui igaüks ei maksagi, siis mina usun ikkagi inimeste headusesse, enamus ikkagi maksab, kui asi käib aususe peale. Tegime ka pilti Raplamaal, nii ilus moonipõld jäi juhuslikult ette. Me küll põllu sisse ei roninud, aga ega raha ka kusagile jätta ei olnud. Kusagilt katastrist otsida ja siis tasuda oleks igale liigne vaev ühe väikese klõpsu eest.

*Ritsikad siristavad, kuidagi liiga vara. Enne igasugust õiget aega on valminud mustad sõstrad ja seda tüütumast tüütut tööd nüüd teengi.

*Viisin ämma jälle külla.  Tosin minu skoorist tõusis. Ja muidugi oli tore. Nemad meenutasid omi aegu, kuigi et mind see ei puudutanud,  oli huvitav kuulata ikkagi.

*Lugesin just raamatut metsavendadest, ja õhtul uudisetes rääkis, et hakkame ehitama punkreid. Väga õõvastav tunne tekkis - kas see saab kõik uuesti võimalikuks. 

*Mõnikord mõtlen, et oma tahtmisi tuleb ise piirata veidi, sest praegu on iga nädal broneeritud ja puhkus ka nii broneeritud, et kodus unelemise aeg on liiga lühike. Aga siis mõtlen, et millal veel. Kui keha enam hoogsalt ei kõnni, küll siis jõuna kotil ka konutada. Koduseid töid tegelikult praegu nii üliväga palju ei ole. Vaatasin Palusalu peenraäärte korrastust, siis seda vaadates oleks küll, aga minul on oma aed ja perfektsustesse ei pürgi. Nii et vist võin ringi lennata ikka.

*Patsutan endale õlale alati, kui teen midagi sellist, milleks ma olen end pikalt sundinud. Seekord oli selleks õmblustöö hommikult, enne tööle minekut. See on midagi väga ebatavalist üleüldse, et keegi hakkab midagi ekstra õmblema hommikul vara. Mingid pisi-nõelapisted on teine lugu. Igatahes õmblesin kunagi seeliku, mis vahepeal sai kohandatud kleidiks, siis veel teistmoodi kleidiks ja nüüd siis seelikuks tagasi. Linane kangas ja korruselise moega ning seda oli võimalus sättida. Igatahes olen rahul ja seelik taas nagu uus.

*Läks nii, et tervelt kuu või isegi rohkem, ootasin porgandite tärkamist pikisilmi. Jõudsin isegi lisakülvi teha, sest mine neid seemneid tea. Nüüd nad siis on tõusnud kõik, ilusad pikad read porgandeid. Harvendasin neid nüüd usinasti. Vajab aegsasti porganditoitude retsepte uurida.

*Teater taas. Mullingari kandis käisin. Ütleme nii, et jäin rahule, aga vau elamust ei olnud. Vähemalt oli õnneliku lõpuga lugu. Või on asi selles, et vaimustuda on raske, kui neid elamusi tuleb uksest ja aknast, et neist on lihtsalt üledoos. 

*Tänane vaarika korje kulges vihmas. Internetiteated lubasid, et sadu ei tule, aga tuli siiski. Minul iga mammu arvel, sest selgub, et talvised marjasööjad on meil jätkuvalt olemas. Olin üsna märg kui tuppa läksin. 

*Suundusime jälle sõitma. Suvel lihtsalt peab iga sõbrannaga eraldi aega veetma. Põhja-Läti on tore. Meie märksõnadeks kujunesid erinevatest materjalidest skulptuurid, labürindid ja eluaegsed mälestused. Igatahes igast labürindist me välja pääsesime, ka olukorrast, mil autol rehv katki ja oleme eikusagil, keset tühjust. Aga kogen ikka maailma helgemat poolt. Selgus, et ka eikusagil oli keegi hea inimene, kes südamest aitas, kes oli nii tore, et pärast mitut tundi jahmimist kallistasime ja lahkusime muigvel sui. On mida meenutada.

*Täna oli olukord, kus oleksin pidanud saama ise kedagi aidata, aga ma ei saanud hakkama. 

*Paar aastat tagasi käis mul tööjuures üks soomlasest härra, uuris meie elupaiga kohta ja ütles, et kirjutab libretot, kuhu kavatseb ka meie legendid sisse kirjutada. Täna külastas ta mind jälle. Mina olin tal meeles ja tema oli mul meeles. Sellised juhuslikud kohtumised on imelised, minul oli rõõm hinges veel pikalt. Seekord oli tal küll teine teema ja teine küsimine, aga et ta küsima tuli, on tõestus, et olin tema usalduse ära teeninud. Jään nüüd taas oma Mikkot ootama. Nagu mingit Nipernaadit :D

*Pärast kahte pikka rännupäeva oli mul jaksu ka jalgpalli finaal ära vaadata. Oli õige otsus, sest mäng oli igati seda väärt - minu südamemeeskond võitis ja nad tõepoolest mängisid nii, et lust vaadata. 

*Elu eluke, olen väga häiritud nüüd. Minu tädike lahkus juba pool aastat tagasi. Tean, et tema matjal olid sõltlaste probleemid, aga et need on nii suured ja on minetatud igasugune vastutustunne, seda ma küll kartsin, aga lootsin ikkagi parimat. Hakkasin nüüd uurima, kas tädike on maamulda saanud, selgub, et ei. Hoopis kogub võlga. Asi on küll ametlikuks antud, aga olen veendunud, et kasu sellest ei ole. Kellegi tuhk nüüd tagatis ei ole.  

*Ja jälle sõitmisi täis päev, sest talud olid avatud ning noorpere soovis minna ja mina ikka ja alati ka. Esimene peatus oli Rummu karjääris, kus meil olid kanuud renditud. Sügavuse ees on mul alati hirm olnud, aga endalegi uskumatu, et seekord olin hirmuta. Igatahes oli vahva karjääri põhja uudistada ning seal rahulikult triivida. Padise kastell oli vahva söögikoht. Üleüldse on Padise kena koht. Sootsu lavendlisse viis pikk ja kitsas kruusatee. Sinna oli kohale sõitnud küll pool Eestit, autode voor oli lakkamatu ja rahvast palju. Eks see lavendlipõld kõlab eksootiliselt, ennastki peibutas mõte imeilusast lillast põllust. Paraku ei olnud õitsemise kõrghooaeg ja põld nägi välja üsna roheline. Kuid vastuvõtt oli tore, ja nüüd on nähtud. Edasi kulgesime mööda käänulisi teid Haapsallu. Suvi on ikka õige täpikese kirja saanud, kui Haapsalus promeneeritud. Minu lemmik linn. Ja siis pika ringiga koju ja 14h päevast kirjas.

*Natuke koristasin ja rohkem kätt ega jalga ei liigutanud. Oli mõnusalt soe ja putukavaba olemine ning võrkkiige võtab mind alati vastu :D

Üheteistkümnes ülestähendus

 

 * Protseduuri tegemisega läks üsna kaua aega. Et oma tegevuse õigsuses kindel olla, tahtsin pangast üle küsida, aga pärast ühtede, kahtede, tärnide vajutamist oli kuulda vaid teade, et pikk järjekord ja muusika. Jätsin lauatelefoni laulma ja lootsin, et saan teisest kohast infot. Seal sama seis, nii mul siis laual kaks muusikat, kahest telefonist laulsid. Ilmselt on asutustes töötajate arv miinimumini viidud ja kui on vaja konkreetselt midagi teada, siis katsu ise hakkama saada. Igatahes sellest muusikast ma tüdinesin ning tegin tehingu oma äranägemise järgi ära. Kuna aitasin kedagi, siis natuke kripeldab ka, et kas sai kõik õigesti. Aga noh, kellelt sa küsid.

* Vaatasin minagi EMi ja elasin kaasa meie sportlastele. See oli taas tõeline elamus tugitoolisportlasele. Annab endalegi tiivad, mine või teivast hüppama.:D Hommiku-uudised aga alustasid hoopis EKRE jamaga, poliitika on meil ikka number üks. Võinuks ju seekord teistmoodi, no näiteks jätta need poliitilised intriigid teisele või veel kaugemale uudiste kohale. 

*Tänase päeva elevus oli autol kummi pumbata. Õnneks olen varudega mineja, s.t et ei tormle viimasel hetkel, vaid lähen ikka veidi varem. Seega kui märkasin, et esikumm vajab veidi õhku juurde, siis tuli seda teha. Elus esimest korda. Naisena ma tunnen end väga saamatuna n.ö meeste töödes. Naisena mina istun vaid rooli ja eeldan, et kõik töötab. Bensiini muidugi oskan panna ja klaasipuhastusvedelikku ka. Aga kummi pole vaja kunagi pumbata olnud. Sain siis käe valgeks. Kaasa juhendamisel muidugi. Aga uhke tunne ikkagi.

* Läksin hommikul vara ja jõudsin koju üsna hilja. Mu kressid olid selle aja jooksul teinud päris suure kasvuspurdi.

* Meie mõnel taimekesel on kasvukoht tuulekoridoris. Pole parim paik, aga lootsin luua tingimused. Täna vedasin tuule takistuseks klaasi ette. Läks aga nii, et parasjagu oli mõistuse vaheaeg ja sellepärast lendas see klaas kummuli, killud taga ja jama rohkem kui vaja. Selle takistuse ma siiski tehtud sain. Muidu hakkab aed üha enam õitsema, maasikad punetavad ning salati, tilli ja sibulaid aiamaalt juba saab. Nina maas käin ja otsin porgandeid. Nüüd, kui ma veel ühe porgandi peenra tegin, ilmutavad end mai keskel mulda pandud porgandid ka :D

* Kõige suurem jalka fänn ma ei ole, aga kui vaatama jään, ei saa pooleli jätta. Isegi peole läksime tavalisest hiljem. Valikud olid selgelt jalka poolel.

* Valmistasin end ette lillede kaevamiseks, võtsin kaasa labida ja ämbri. Ütleme nii, et paljundasin endale. Lõppes see sellega, et juhuslikult samal ajal tekkis üks paljundaja veel ja tegime seda koos.

* Minu sohvrikogemus arenes uuele levelile. Seekord meie suurlinna liikluses ja mööda neid teid, mida ma kunagi läbinud ei olnud. Sõitsime Koplis ja Pelgurannas ja Kristiines, s.t tunne oma kodumaad trajektoor tekkis tahtmatult, kuna ei pööranud õigel ajal ära. Lõpuks saime ka linnast välja. Mul olid välja vaadatud Saula ja Viskla ja Pühali. Neist esimene tore looduskoht, teine korralik kogukonna ponnistus vahvate kiikide näol ning kolmas eriti armas kohvik, mis lummas just loodud atmosfääriga. Sisekujundus oli väga maitsekas. Maja ümber oli labürindipeenrad, millel kasvasid lilled ja köögiviljad, marjad. Vahvad pingid ja skulptuurid lisaks. Tõesti oli oma nägu. Ainult sellel hetkel olime ainsad külastajad. Tõepoolest, elu Tallinnast pisut kaugemal on väga vaikne, ka maanteed peateelt ärakeeratuna olid väga väikese liiklusega. Aga päev oli imevahva. Neid armsaid päevi tahaks korrata veel ja veel.

*Maasikad on sel aastal väga varajased. Saagi üle ka ei kurda. Ainuke tüütu tegevus on nad kokku korjata, ära puhastada. Ja kõige tüütum on marju kattev võrk. Ilma selleta oleks meil põld vaid lindude söögilaud. 

*Koju tulles leidsin ukse vahelt venekeelse kirja, vaid tere oli meie keeles. Ainus sõna, mille mitmendal lugemisel tuvastasin, oli daroga. Käisin läbi kõik kuurialused, varjualused kartuses, et mine tea, igasuguseid on liikvel. Kõik näis nii nagu peab. Küll olin aga sissesõidu teel märganud tühjendatud konteinerit ära tuues, et muru on natuke kannatada saanud. Pärast pikka veerimist ja mõistatamist suutsin kaks pluss ühe kokku panna. Nimelt on meil käinud nii asjalik ja kohusetundlik prügivedaja, kes vabandab oma äpardust väikese muru defekti pärast. Muidugi ei olnudki probleemi. Paluks rohkem sellise suhtumisega tööta.

*Eilne mäsu on tänane väss, seda olen varemgi kogenud. Seega ei teinud peale jalgpalli vaatamise mitte midagi. Vähemalt oli seegi.

* Minu koht võetakse ülbelt armsama õigusega ära. Kiisuke tajub väga hästi oma staatust.:D

*Vist oli viimane istutamine. Kaalikad ja tont teab mis kapsad. 

*Ka suured poisid vajavad mänguasju. Igatahes meil nüüd on mänguauto ja see rõõm, mis kaasa silmis on, seda pole ammu näinud. Nii on, et igal on oma hobi ja neid üksteise hobisid on alati mõistlik sallida. Minu meelest on hobid isegi suhte alustala. :D

* Kalendrit täidan suveüritustega üsna hoolega. Pärnu suve avamine oli üks neist kalendrisse märgitutest. Päris tore melu oli. Paatide paraad oli vahva,  sain linnu kakiga elus esimest korda pihta. Vaatasime inimesi, nõksutasin puusa Bedwettersi saatel. Ja päikeseloojangu saatel oli paras koju minna.

*Natuke asjalik ja natuke laisk, sest säästa tuleb end õhtuse jaanitule heaks. Külajaanituli oli tegelikult ju tore. Nagu alati. Võrratult rahulik õhtu igas mõttes. Ilm soe, tuuletu, taevas sinisinine ja päikeseloojang värviline. Pole nii hilja ammu väljas olnud,  ja natuke kahju oli tuttu minna.

* Ja siis oli traditsiooniline jaaniaeg perekonnaga. Nagu alati oli sööki, oli jooki, oli muusikat, oli jutte ja naeru - mõnus olemine.  Ikka tänulik, et me oleme üksteisele olemas. 

* Ja siis sundisin end rohima. Vagude vahel turritas juba üsna mitut liiki umbrohunutti. Alustamise hetk oli keeruline.

* Sellest, et vanust tuleb juurde saad aru siis, kui armuhoroskoop üleüldse huvi ei paku. :D

* Niipalju meist mitte olenevaid hädasid eksisteerib maapeal. Praegu on keegi meie tutvusringkonnast puudutatud ning tal on ootusärev aeg. Diagnoosi ootamise aeg ongi vist kõige raskem. Edasi tuleb tegeleda või kergendatult ohata. Mõtlen iga jumala päev tema peale. See ei ole kindlasti piisav, aga samas ega igapäevane küsimine, kui kaugused ja elud on vahepeal, ei aita samuti. Mõtlen vaid, et kui sageli me unustame ära, et meil on ilus elu, et me viriseme nii tühiste asjade pärast, et märkame laita mitte kiita, et märkame kui miski on halvasti, aga alati on selle halva juures ka miskit hästi ja see jääb tähelepanuta. Oleme ühed kuradima egoistid takka pihta.

 

 

Kümnes märge

 

*Õues on väga kuum. Õhtuks saabuvad küll pilved, aga need ei ole vihma ega muud sadet meile toonud. Mulle soe jätkuvalt meeldib, üldse ei kurda. Pigem kurdan tööde kuhja ja aja vähesuse üle. Pudeneb teine nagu liiv näpuvahelt. Sest elu on kord nii seatud, kord on mind toetatud, nüüd teen seda vastu ja see võtab ajast oma osa. Olen hetkel ainuke kütja, kastja ja ei oska ka tegemata asjadest nii mööda vaadata, et miski häirima ei jääks. Ütlen üsna sageli teistele, et ah, las need nõudevirnad ja tolmurullid olla, aga  see on vaid suusoojaks öeldud, ise ma selle järgi ei oska toimetada millegipärast. Aga kõik ju möödub, ühel või teisel viisil.

* Äikesepilved olid üsna lähedal, aga 0 vihma sellegipoolest. Kastan edasi. Vaatasin, kuidas lapsed lasteaeda lõpetasid. Mingis mõttes on see lõpetamine ka minu ühe toreda eluosa otsa saamine. Mulle meeldis nendega tegeleda, aga elu ongi muutumises, tuleb asendus leida.

* Õhtuks olin üliväsinud, isagi unelaulu ei jaksanud lapsukesele korralikult laulda. Suvesoojus ja bussireis sossutasid täiega ära. Üldiselt mulle meeldivad sellised päevareisid, aga seekord kahetsesin oma lubadust, Oleks targematki päevaga peale hakata. Kui oli asi möödas, ega siis tagantjärgi vaadetes viga ju ei olnud. Tegelikult oli üsna tore.  

*Mõni viriseb rohkem, mõni vähem. Seekord kostus see „eestlased virelevad vaesuses“, kuidagi vägagi vastandlikuna. Meil olid laual arbuus, viinamarjad ,murelid, kartulisalat, grillisime liha, kala. Me olime end tegelikult sellest kraamist üle söönud. Tuleb tunnistada, et laua taga istudes on raske õige mõõduga toitu manustada, käsi lihtsalt ise kahmab. Nii et vaesus J

* Juba mitu päeva hiilib äike ümberringi. Ka suur vihmasabin tuli ära. Kergendus taimedele, vast saavad nüüd kasvuhoo sisse. Sääski on ka sel aastal rohkem kui varem. Aga lasevad siiski elada ja olla. Isegi õhtune raamatulugemine õuemajas kulges paari hammustuse hinnaga.

* On teada tõde, et diivanilt ukseni on kõige pikem tee, edasi läheb ludinal. Avasin ratta ja ujumise hooaja, sest suutsin end püsti ajada. Pärast oli nii hea tunne.

* Minu sünnipäeva väga hiline pikendus või lihtsalt kokkusaamine, vahet ei olegi. Igatahes leidsime põhjuse ja veetsime mitu tundi lobisedes ja lõpuks ka sääski söötes. Hävitatud sai hunnik mureleid ja muud toredat kraami. Kuulad ja lobised ja naerad, samas käsi käib ja haarab laualt omasoodu, suu matsub ja rääkimist söömine ei sega. Igatahes rõõmu ja väga ülesöönu tunne oli pärast.

* Hoog on sees. Käin igal õhtul ujumas,  pärast venitan end. See on see igasuvine innukus. Varem pole ma muidugi tervet suve vastu pidanud, hoog on otsa saanud. Eks näis nüüd.

* Hirm on tugevaim jõud siin maailmas. Isegi taimedel toimib. Hirmuta, ähvarda ja nad hakkavad kasvama. Kunagi kingiti ratsuritäht. Kasvatas ta vaid lehti. Panin küll talveks pimedasse,  lugesin ja uurisin tema hingeelu kohta, aga õitega oli ta kitsi. Sel kevadel viskasin prügikasti muu taimesodi hulka. Nüüd, paar kuud hiljem mõtlesin selle kastikese ära tühjendada ja mis ma näen: terve suur õienupp vaatab prügikastist vastu. Nii et kartusest prügimäele sattuda ta kasvama hakkas. Ei taha nüüd see hirmutaja olla, aga ka lehtkaktus ei õitse, helmeskaktus samuti mitte. :D

* Liiga palju telefonis tuhnimist taas. Vaatasin lihtsalt about you äppist kupongi pakkumisi ja mõne eseme märkisin meeldivakski. Sõin ära pool pakki maapähkleid, taas liiga palju. Ei suutnud peotäisi võtmata jätta. Vaatasin mitu krimi spiraali järjest, taas palju. Samas reede õhtut võib ju ka nii tähistada.

* Laps soovitas rabarbereid mitte raisku lasta ja nii ma siis pool päeva tükeldasin, keetsin, kurnasin,  kuumutasin. Saagiks 8l mahla. Väga hea mahl sai. Rabarbereid kasvavad suht ise, hoolt ei ole neile pakkunud. Tavaliselt teen aastas korra koogi, korra kisselli ja nii nad jäävad. Seekord siis teisiti.

*Käisin naaberküla kirikus kontserdil. Väga ilus oli. Täiesti tasuta. Tasemel koorimuusika. Maksame mõne staarihakatise kontserdipileti eest palju raha, samas selline tase tuleb tasuta kohale. Lummatud!

*********

 

*Ei oska seletada, miks, aga esmalt hakkas neile silma kutsa tekitatud kriips laua jalal. Laud ise on uus, omalooming, absoluutselt ainulaadne. Ainult jah, see õnnetuke kriipsuke on defektiks. Miks see vigade märkamine esimesena tuleb? Oleks ju võinud alustada lauast ise, et uus, kes tegi, kuidas tegi.:)

*Tegin mai tuld, vast hoiab kõik halva eemale.

*Taevas nii sini-sinine ja päike lõõskas terve päeva. Toimetasin pool päeva õues ja siis lugesin süüdimatult raamatut. Sattusin nii hea raamatuga kokku, et see lausa tõmbas enda poole. Õhtul vedasin end trenni. See „teeme ennast tugevaks“ vist toimib, tegin oma eas ühe sellise harjutuse ära, millega ma pole elu sees hakkama saanud. Hakka või uskuma, et kõik on vaid mõtlemise ja harjutamise küsimus. Igatahes olen uhke enda üle.

*Inimese aju on vist nii ehitatud, et ole sa nii lahke kui tahes, üks kadeduseuss istub ikka su sees. Mina tegin, tema ei osanud, ja ta oma mugavusest või millest ei soovi ka õppida, aga kiituse võttis ta rõõmuga vastu, vaikides maha ise enda 0 rolli selles töös. Proovin siin leida talle vabandusi.

*Oli tore päev, sest viisin ämma külla. Võõrustaja oli väga rõõmsameelne ja jutukas, optimistliku meelelaadiga. Sain ise ka sealt mingi nägemuse vananemiseks. Kui selleks üldse saab nägemust olla. Sõita oli tore, sest looduses on praegu nii ilusad õrnad värvid, kraavid kollendasid varsakapjadest, kasesalud on juba hiirekõrvas, mis muud kui ilus Eestimaa ja inimesed.

*Toredatel päevadel on õnneks võimalus korduda. Kui terve päev oli aega oma õues toimetada ja nii palju tegemata asju korda saada, siis liigitub see päev ülitoredate hulka. Hoogu oli, indu oli ja sellest jäid maha pestud aknad, isegi kasvuhoone klaasid said küüritud. Kiisul hea vaadata.

* Tere tulemast, Abdullah! - Vaba Lava Narva teatrikeskuse etendus väärinuks rohkem publikut. Etendus oli hea, hirmutav, tõsisel teemal. Head näitlejad ja kogu see kontseptisoon kutsus kaasa ning oli ka lihtne jälgida. Igatahes oli hea valik ja hea otsus vaatama minna.

*Kuidagi kööbakil ma istusin ja selja ära nikastasin. Olen väga hellik oma mõttemaailmas, silme ees hakkasid jooksma väga vastikud pildi, et mis nüüd küll kõik. Hommik ei olnud ka õhtust eriti targem, oli tunne, et sinna voodisse ma jään ja tööle minna ei suuda. Aga jõin vett ja  kogusin end veidi ning lõpuks ei olnud ju väga sel päeval vigagi. Proovisin end venitada ja määrida ning sain ilma valuvaigistiteta hakkama. Võtaks nüüd selle kööbakil istumise tagasi, kui saaksin.

*Nojah olukord kestab, eesootav sündmus on vist tugevam mõjutaja kui kööbakil istumine. Sunnin end tegevusse, vähemalt maad kaevates probleeme polnud.

*Ikkagi kööbakil istumine oli süüdi. Olen väga arsti usku ja tema kinnitas minu diagnoosi. Olen kuulnud mõnikord oma arsti suunal negatiivseid jutte, aga minu hinges on siiras tänulikkus. Ta kuulas, ta andis nõu, ta ei laitnud, ei halvustanud ega naernud välja. Tema kabinetist väljusin mitu koormat seljas vähem.

*Emadepäeva eel saavad need lapsed, kelle emad on kalmistul, hoolitseda vaid surnuaia platsi välise korra eest, süüdata küünla ja mõelda ning meenutada. Võtsin ette selle teekonna veidi varem, sest õigel päeval on mind õnnistatud ise ema staatuses olemisega ning seega kuulub aur lastele. Vaikuses ja rahus ma seal riisusin, istutasin, kastsin ning silme ees olid meie viimased kohtumised.

*Jah, ka minu lastel on see aeg käes, mil vaadates nende sõbrannasid, keda pole näinud aastaid, näed vananemise märke. Kui kahekümnendad muudavad vähe, siis kolmekümnendad toovad mingil määral muutuse kaasa. Ja seda mitte ainult väliselt. Kes oli paksemaks, kes julgemaks, kes rõõmsamaks. Keegi on saanud lapsevanemaks, keegi on karjääri teinud. Oli vahva seda rahvusvahelist melu jälgida.

*Sibulad mulda, taimed mulda, on taas see aeg aastast, mil külvad ja istutad ning siis hakkad iga päev ootama tärkamisi ning jälgima taimede kasvu. Tegelikult teen seda juba üsna pikalt, Olen aastaid üritanud äädikapuud kasvama saada. Kasvama hakkab kenasti, aga see esimene talv, see on komistuskiviks. Möödunud aastal istutasin kahte kohta lootuses, et üks ikka jääb. Nii ma siis käin ja teen iga päev pungavaatlust. Praeguse seisuga võin öelda, et üks taim kasvab. Olen nii rõõmus.

*Vääga mõnus suvine soe saabus. Õhtul ikka natuke aega jäi selle sooja jaoks ka peale istutamise ja kastmise. Energiat annab selline ilm palju.

*Pakkisin jooksvalt, sest taas on mineku aeg. Siis asusin teele ja jope jätsin varna. Iga kord mingi susser vusser. Loodame, et seal kaugel kaugel on ka ilm ilus ja kui ei ole, siis sall ja saunalina peavad aitama.

*Salaja ei saa isegi reisile minna. Hoidsin oma sisemise ebausu pärast oma plaane salajas. Aga siis Tallinna sadamasse suundudes oli esimene kohtumine lapsepõlve sõbrannaga.

*Helisingis oli mõnus, see soe mängis kaasa muidugi. Käisime Odis ja kohvikus, kõndisime väga palju samme, vaatlesime linna linde ja rahulolevaid inimesi. Meie muidugi kiirustasime, aga rahva rahulolek hakkas silma. See soe on tõesti suur energiaallikas. Meie suundusime lennujaama, et alustada oma sisemise maadeavastaja unistust täitma.

*Nädal eemal oli muutunud palju. Suur osa tulpe olid ära öitsenud,  äädikapuu lehed külge kasvatanud, toidud kapis hapuks läinud ja isagi pooleliolevale raamatule oli kogunenud tolm.

*Vaatamata väsimusele olen õnnelik. Esmalt kiidan ennast jah-ütlemise eest, kiidan selle eest, et julgesin minna ja olla. Olen tänulik lapsele, et ta mind kutsus, et  ta pani mind olukorra ette, mis sundis eneseületusele (nüüd olen õnnelik, et sain hakkama). Jah, reisimine on see, mis annab vähemalt mõneks ajaks tiivad ja tuletab taas meelde, et kodus on kõik kenasti kõige paremas korras.