* On
väga unine hommik, joon tavapärasest erinevalt juba teist kohvi. Keha on
väsinud, aga hing on rõõmus, sest viimased päevad on nõudnud kehalt
vastupidamist ja andnud hingele elamusi. Suvi ongi elamuste kogumise aeg! Küll
talvel jõuab kotil kükitada. Seekord raputas Metsatöll Reiu jõekäärus sõna
otseses mõttes oma muusikaga kogu minu vaimu ja kõrvakuulmise, ja siis
oli perepäev Jurmala veepargis, mis kloppis kogu keha läbi. Vanama staatusest
hoolimata või tegelikult seda enam, püsisin trajektooril trepist üles, torust
alla, ja nii kümneid kordi. Oli fantastiline. Kui tundus hirmus ja punane toru
seda oli, panin silmad kinni. Täiesti juhuslikult sattusime ka Balti keti
aastapäevale pühendatud vanaautode paraadile, mis oli just sellel hetkel, kui
meie ühte kauplust otsisime, jõudnud Riias asuvale Pärnu tänavale. Väga vinged
vanad motikad, autod, bussid vurasid kolme riigi lippude lehvides Leedu poole.
Lehvitasime hoolega.
* Taas on kodu
kord, koristamist ootajate nimistu on pikk, alates autost, lõpetades
puukuuriga. Kui on kodu ja elanikud, siis tahestahtmata tekib, mida
koristada. Võtsin täna ette auto, eeskoja ja saunamaja. Millal järg
puukuurini jõuab, pole teada. Aga kui hoog on üleval, siis..
*Mul oli kahju,
et merre ei jõudnud. Ilm on selleks väga ideaalne, soe paitav meretuul, mis
tekitas suuri laineid ja vesi oli kindlasti soe kui supp. Aga jah, valikuid peab
tegema ja seekord võitis kodu.
* Meie pere vanim
liige ütles, et see on armastus. Töölt koju jõudes tabasin kaasa
kartulikoormaga. Selgus, et tema selle suure töö päeva jooksul ära teinud. “Aga
mina?”, küsisin, “Miks sa mind ei oodanud, oleks ju kiiremini ja kergemini
saanud.”
* Esmalt
tundus, et tuleb rahulik tikkimise õhtu, aga tegin suure vea ja läksin
korraks põllule kaema. Kurgid karjusid seal purki saamise järele, ja minu mõnus
tikkimise õhtu asendus tükeldamine, purkide pesemise ja kuumutamisega.
* Kreegid oleksin
ära annetanud , aga üleskutse, tulge ja korjake, ei kandnud vilja. Süda tilkus
verd neid vaadates. Võtsin end kokku ja korjasin ning kuumutasin. Taas on mõni
purk juures.
* Saabus pool
aastat tagasi kinni pandud arsti aeg. Hommik oli nii vaikne sume, läksin varem,
et jalutada ja hingata merd. Lausa hea, et oli põhjus.
* Oma
jalutusringi pole ma ilma kutsata enam teinud. Kuidagi ei taha üksinda ja
tõttöelda pole aega ka ja maja ümber tegemisi on. Õhtu oli aga imeilus ja
hoogsalt kõndides läbisin oma 6km. Muidugi oli see ring ka natuke hingele
valus sest nii on meeles mõned seigad kutsaga. Just kodueel hüppasid mu
teele kaks bambikest, hüüdsin neid küll, aga nad jooksid ikkagi oma teed.
* Vingusin juba
päev varem, et vaja mul igale poole kirja panna. Ilmateade teatas imesoojast
ilmast ja minna pikale sõidule ei tundunud sellepärast ahvatlev. Oleks võinud
näiteks oma hoovis jalga kõigutada vms peaasi, et õues või rannas.
Aga ega siis kokkuvõttes midagi halvasti ei olnudki. Sai 6h istutud, aga mis
siis ikka.
*Kingituse võiks
teha sellise, et ise ka osa saaks. Viisime sõbranna päikeseloojangu kruiisile.
Parim õhtu üldse oli selliseks tegevuseks. Sume, vaikne, soe, ilusad
vaated, akordeoni onkel mängis lustakaid pillilugusid ja nii armas olemine oli.
Pärast nautisime hilisõhtu linna melu ja elu on lill.
* Öö oli selle
mõnusa maheda sooja ära viinud, aga ega see, mis asemele tuli, pole ka
halb. Eilne sõidupäev oli tänane väss, aga õhtuks ju ka plaanid. Muinastuled ja
kaks kolmanda kooliaegset . Kontsert oli ilus, meeldis väga, sest head muusikud
ja väike armas kuulajaskond. Meie eesmärk oli ju vestelda, aga ega see jutt ei
veerenud kusagile. Aeg on oma töö teinud, seda tõden igal korral, kui
näeme. Meie elud on nii ise suunas veerenud, arusaamad väga erinevad,
jututeemasid nagu polnudki, nii et ma ei tea, kas sellist kohtumist
vajangi. Tegelikult mõtlen veel tänagi, et kuidas see aeg meid nii erinevatesse
suundadesse on voolinud. Olen jätkuvalt pettunud. Kui ikka aasta aega pole
näinud, siis peaks ju olema, millest rääkida. Proovisin ühte teemat ja teist,
miski ei edenenud. Küsimustele vastused tulid, aga meie teda vist ei huvitanud.
Võib olla on asi selles, et tema elus on mõned staatused olemata, aga seda
enam. "Kuidas siis läinud on?", küsisin. "Mis seal ikka, tööle
ja koju", oli vastus. Kontserdipaiga kohta tuli kriitikat, kott-toolile ta
nõus istuma ei olnud ja kui meie teine liige sealt nii kiiresti püsti ei
saanud, märkas vaid öelda, mis sa ronisid sinna istuma. Juba eos kartis,
et akustiline kontsert karjub kõrva. Ei ta plaksutanud ega naeratanud.
Ainuke soov, mida ta väljendas, oli pensionile jääda tahtmise soov. Jah, võib
olla on ta õnnelik oma valikutes ja võimalustes. Eks me vajamegi erinevaid
asju, erinevaid kogemusi oma tassi täitmiseks. Aga jah, kunagi tulime
puuotsast alla ja hakkasime sellest puust kaugemale liikuma, et silmaringi
avardada, kogemusi kogeda, et elada ja olla mitte ainult endale, vaid ka
veidike nendele inimestele, kellega on elu meid kokku viinud. Miks, ma ei tea,
aga tema istub selle puu all endiselt.
* Kui koera enam
ei ole, täidab kass tema ülesandeid. Turvas meid kenasti põldmarjul käigul.
Küll nuuskis ja urises siin põõsas ning seal põõsas, lõpuks vist tüdines ja jäi
langenud puutüvele pikutama. Marju oli ja talvevaru täieneb.
* Suvi jätkub,
õues on 25+ kraadi. Õhtud on nii mõnusalt soojad, vaid imepisiked kurjad sääsed
on tilgaks tõrvaks meepotis. Muidugi on kiire jätkuvalt, sest oad, kurgid,
tomatid, õigemini iga toimetamine võtab nii palju aega, kuigi omast arust olen
ma käbe ja liigutan end küllalt kiiresti. Küllap on see see, et tahtmine
jookseb ees ja teod on ikkagi aeglasemad. Ja eks seda ootusärevust ja
teadmatust on elus ka ja see teeb pisut rahutuks. Aga kinnitan endale, mis
minust ei sõltu, jäta rahule.
* Täna oli jälle
nii tore päev. Esmalt ratsutamise võistlus, mida ma ei ole kunagi nii
süvenenult jälginud. Seekord aga võistles kärjelaps ja seega oli huvi talle
kaasa elada. Õnneks istusin eksperdi kõrval ning lisaks elamusele sain ka palju
targemaks. Lapsukesel läks hästi ja mina olin häppi, et sain tema hobust
sügada ja hobune sügas mind ka. Edasi viis tee kodukülla et sünnipäeva
soovid üle anda. Tal oli pere kodus, rõõm oli neidki näha. Minu lapsepõlverajad
tuletasid meelde aegu, mil nüüd mitte väga suured kivid tundusid hiiglaslikud.
Koduküla rannas sulistasin jalgupidi vees ja kurvastasin, et ei märganud ujumiseks
vajalikku kaasa võtta. Vesi oli soe, septembris. Pikk päev, aga
taas positiivsusest laetud.
* Tähtsad tööd
vajavad tegemist. Sorteerisin kartuleid ja tegin moosi ning 10+ kõrvitsat
tassisin põllult ära. Muskel kasvas J
* Meie
rändurlaps sai nüüd teise meie rändurlapsega kokku. Elan neile täiega
kaasa. Mõnikord vaatan kapis tema asju ja mõtlen, et kas kunagi tal neid vaja
läheb. Ajaga ju moed muutuvad, materjalid deformeeruvad ja võib olla enam
ei sobi miski. Aga ma hoian neid ikka, lootuses.
* Eesootav paneb
mind jälle muretsema, sest pean minema kaugele, üksinda, ekslema tundmatutes
lennujaamades. Aga ma ise tahtsin. Ütlen endale, et olen ju nägija ja suu on ka
peas, ju siis ikka hakkama saan.
* Koristasin
tööjuures lauasahtleid. Enda arvates olen selle 10+ aastaga kõik
nurgatagused läbi uurinud. Aga tuleb välja, et sahtlite alla ma ei olnud
vaadanud. Minu lahkunud eelkäia saatis teateid.
* On vihmane,
väga soe ilm. Selline laisk päev. Aga viisin kõrvitsa külla, sain kingad vastu.
Nagu ka omamoodi naturaalmajandus . Siis oli veel asjajamisi, kuid sellegipoolest
maandusin nii vara tugitooli, mida ei ole vist kuid juhtunud.
* Tegelesin
ubade ja punapeediga. Ube oli ilmatuma suur hunnik. Õnneks on mul sellise
rutiinse töö, mis puudutab minu kodu, jaoks palju kannatust. Seda enam,
et on soe ja seda kõike saigi mugavalt õues teha. Taas nunnu kodune päev sauna
ja ahjuõuntega. Mõtlen ikka, et kuidas mul on vedanud selles elus. Meil
on nii armas koduke. Jah, kõik ei ole nöörimööda ideaalselt korras, sest
me oleme tavalised inimesed , kelle võimetel on piirid, kes on kord virgad,
siis laisemad. Aga oluline on, et on edasiminek, et on rahulolu.
* Lugemisel olevas
raamatus röövitakse reisisellilt seljakott koos raha ja passiga. Mees jääb
kõrbes võõrasse keelekeskkonda tühjade pihudega. Eks ole nüüd õige ajastus
sellisele loole. Kohe varsti stardin üksinda tundmatusse. Aga no kui see mees
sai kõrbes hakkama, ju siis minagi. Kuigi et mõte, mis mul arus olu, käib peast
läbi küll J