Neljas: neljapäevast neljapäevani

 4.03. Enn Meiesaare võiks igal hommikul Hommiku tv-s olla, tema lõnguse-moodi raputamine on nii energiline ja humoorikas algus päevale. Siiski hommik nagu oleks öelnud, et pill tuleb pika ilu peale, sest õhtul tekkis lihtsalt tüli tühja pärast.

5.03 Tuppa paistev ere päike toob välja kõik tolmurullid ja kõik ka veidigi määrdud kohad. Küürutasin ja küürisin higimullid otsa ees. Energiat aga jagus veelgi, ning läksin tavapärasele kõnniringile. See kujunes küll katsumuste rohkeks, sest ootamatult hakkas puhuma väga jäine tuul, mis kriipis põski nii, et mõnus kõndimine muutus parajaks piinapingiks.

6.03 Mehhiklane Leno maahommiku saates ütles kenasti, et võtke aega märgata imelist ja te näete seda. Talv üritab uuesti ja vast seegi on imeline.

7.03 Vaatamata sellele, et talle kapsas makaronidega koos ei maitse, on ta ikkagi armas, kallis, hea ja lahke. Sest et roosid on vaasis ja olen meeles peetud ja tunnen end hoituna. Ilmataat aga ei jäta jonni ja täna keerutas ta lund kuidagi eriti suurte pööristega. Vahepeal ei saanud arugi, kus taevas, kus maa.

8.03 Poeg ja tulbid, süda on lapsele õige koha peale kasvanud ja sellest rõõmust jagub maadlemiste vahele ka pikaks ajaks. Õhtune kõnniring oli samuti ilus, loojuma hakkav päike kuldas üle kõik kõrred, puud ja teed.

9.03 Kolmas lilledega päev. Naine on tore olla. Kuid maailm jamab sama jama, mis algas aasta tagasi. Saan aru küll, et inimesi on vaja seadusega piirata, ja ma ise olen seadusekuulekas ja hoidun kõigest, millest veel vähegi saab hoiduda. Aga rusuvalt mõjuvad need otsused ikkagi. Mõistus tõrgub vastu võtmast ja aru saamast, et mis jama see üleüldse on.

10.03 Tuisulume aeg. Võtsin ikkagi end kokku, et minna ja kahlata läbi tuisulume ning oma traditsioonilised 5 km ära kõndida. Selg sai märjaks, varbad külmetasid ning põsed olid tulipunased ja tagasitee oli nii visa, et pidin juba peaaegu lapsele helistama: tule mulle kelguga järele.