Kolmas nädal

 

*Ühe kohustuse, mille endale vabatahtlikult, kuid kohustatud-meelega tahtsin võtta, langes õnneks ära. Mitte et mulle ei meeldiks aidata, aga mingid nüansid olid liiga keerulised. Nüüd üks mure vähem. Õhtul kuulasin reisimuljeid. Muljel ja muljel on vahe. Kui muljetaja on äge ning paneb end igal juhul kuulama, kaasa mõtlema, üle küsima, on ju vahe.

*Kurtsime siin kolleegiga kordamööda ja kõige lõppu ütlesime, et ei kurda rohkem. Proovin mitte kurta, kuigi muret on mitme kandi pealt: boiler jookseb, vetsupoti vesi jookseb, lapsel on mure ja sellega seoses ka minul. Võib olla on see kõik minu hommikuse unustamise süü: kolm korda käisin tuppa tagasi, enne kui tööle sain mindud, kord oli üks võti maas, siis teine. Ja nii ongi kolm jama kohal.

*Esmakohtumine tibatillukese piigaga läks hästi, sain teda hoida ja talle meeldis minu süles. Happy-happy. Ootan juba uut kohtumist.

*Sellise päeva üle, mil saab hommikust õhtuni koduseinte vahel veeta, on ainult rõõm. Üle pika aja oli aega korralikult koristada, kokata, küürida. Päeva kahjutunne läheb Kuldvillaku hooaja lõppemisele ja sellele, et nad seekord nii vähe teadsid. Tore on diivanilt kaasa hõigata.

*Kui ei tea, pole probleemi. Jaanalinnu efekt toimib hästi, sest ei tea muret tunda. Lubatud tuul ja torm olid vaid hetkelised ja tüli ei teinud. Isegi mu suusarajad olid alles. Kuuvalgel oli päris tore põlluringe teha. Loen ühte raamatut ja mõtlen, et kuidas osatakse ikka inimhinge sisse vaadata, ja et see inimhing on kummaline, mõni tahaks elada ja ei ole antud, teisele on antud nii palju, aga eluisu ei ole.

*Tööpäev venis pikaks, aga ega kodus ka midagi tegemata ei jäänud. Kuu on endiselt kuldne ja  valgustav ning pool 9 suusatada oli täiesti norm tegevus.

*Täna oli sula kord, s.t kogu Eesti uisutab. Hakkasin kuduma oma kõige väiksemale nunnule käpikuid, Tahaksin südamest teha veel midagi head, võtta ja hoida neid vati sees, eemal igast murest, haigusest, kurjusest. Oleks vaid mõttel jõud. Igatahes proovin vähemalt, äkki on kasvõi natukenegi.