10. nädal

*Võib olla üldine foon hetkel mõjutab, ei tea? Aga mina, kes ma olen tavaliselt vana rahu ise, keda pisiasjad pööritama ei pane, tundsin ärritust ja näitasin seda ka välja, sest ma ei suutnud lihtsalt seda kinni hoida. Olen kokkulepete, mis vett peavad usku. Praegu näib, et on üldine kokkulepete murdmise või lihtsalt kaose ja pessimismi aeg.

*Saime täna ka helesinise taeva ja päikesepaiste saatel pika kõnniringi teha. Lumi kannab hästi ja kohati oli libe. Sõjateated mõjutavad meeleolu, sest ühegi rahumeelse inimese mõistus keeldub mõistmast tapmist, purustamist, hävitamist. Meil on kõik hästi, aga muretut meelt ei ole ei ole ka siis, kui tean, et kõik need pisimured on ju tegelikult tühised, mida ajuti ette tuleb. Lihtsalt ei oska ja ei taha harjuda. Aga eks rõõme on ka. Täna käsi poisslaps. Kass ja koer tegid meile sellist šhoud, mida nad tavaliselt ei tee, see pani lihtsalt naerma ja heldima: olete ikka tupsununnud küll.

*Vaatan telefoni liiga sageli, mida ma sealt näha loodan. Et Venemaa on loobunud rünnakust? Et kõik ongi unenägu? Veetsin täna mõnusa koduse päeva, natuke küürisin, kõndisin, kudusin. Lisaks laskesuusatamine, jms sellised tavalised tegemised. Täna tundus sellest aitamaks, et roosa ja rõõmus olla.

*Päev möödub nii kiirest, alles algas ja juba lõppes. Üsna argine oli ka see päevake. Kuigi et viimane kõrvits sai tükeldatud ja arupeale aetud, puid tassitud ja tööasju tehtud. Ja esimest korda vaatasin häälesaadet ja naersin südamest selle vabameelsuse üle, mida need möödalauljad julgevad.

*Mõni meist on magnet ja tõmbab teatud tüüpi jama kaela. Minu peake hakkab kohe hauduma aitamise-päästmise, elu lihtsamaks tegemise plaane juba eos, ilma et oleks keegi abi küsinud. Kas ema südant tunned sa?!

*Olen kogu aeg omast arust olnud positiivne ja nüüd on mul iga päev kärss kärnas. Täna tahaks ka vinguda nii et vähe pole, tahaks mingeid asju ümber korraldada, täpselt sellisel viisil nagu inimesed oma juttudes tavaliselt korraldavad, kui näevad ja saavad aru, et miski võiks teisiti olla meie riigis. Omaette podisemine laseb ainult auru välja, muuks ei kõlba.

*Rääkisin täna sõbrannega, et see sama koroonaja alguseaegne rusuv tunne on hinges, küllap on see ebakindlus, mis närib. Kõik muutub päevade, tundide, minutitega. Ma saan aru, et see on mugava elu kaotuse kartus, mis morjendab. Küllap meid oligi elu liiga ära hellitanud. Ei sobi see ja teine, ei maitse üks ja teine asi. Minul on mälestustes see maitsemine ja sobimine olemas ning sellega probleeme pole ning olen alati valmis oma vajadused ka ümberhindama, aga ikkagi, tahaks….