11. nädal

 

*Käeline tegevus päästaks maailma või vähemalt stressarite mentaalse tervise. Jõudsin sellele järeldusele täna, kui me punusime ja pusisime ja selle juures mõistus puhkas kõigest. Lihtsalt vaatasin, milline oks kuhu sobib ning kujutasin ette, kuidas selles korvis õitsevad suvel pelargoonid või petuuniad või mõned muud lilled.

*Pool päeva pingepeavalu või migreeni või mis ta oli, oli päris hull. Aeg-ajalt see valu mind üles leiab. Pidin ära ütlema toreda sündmuse. Ma ei käi tööl valuvaigistid kotis, aga oleks pidanud. Kasutasin siis kotis olevat validooli ja ühelt maalt valu oligi läinud.

*Eilne peavalu oli ilmselgelt põhjusega.  Et need hädad mind ka üles leiavad. Olin puhta rivist väljas, rullisin terve päeva diivanil poolunes. Üleüldse ei tahtnud päeva mitte millegagi panustada.

*Hommikul olin veel nõrga olemisega, aga söömine aitas ja energia taastus. Võib olla oli siis sellist puhkust ka vaja, pean endale tunnistama.

*Kui maailmaelu on nagu on, siis vähemalt ilmategija tegutseb oma parimas programmis. Sellised võrratud hommikud, päikeselised päevad ja värvilised õhtud, et lausa lust. Kui mu kõrv mind ei petnud, siis lendasid täna haned. Ja siis nägime nelja Bambit ja ühte kotkalist. Kevadised kõnniringid on üldjuhul toredaid kohtumisi täis.

*Kass kerib end nii mõnusasti kerra ja tudub praegu. No neilt oleks õppida küll. Viimasel ajal armastab ta minu sülle end magama kerida. Õhtul avastasin filmi, mis lisandus must see saadete listi. „Minu mehe teine naine“. Loodetavasti ainult filmis.

*Kihutasin ilma asjata ca 50 km, et teada saada seda, mida isegi arvasin teadvat. Seda mõttetut ressursi raiskamist on palju. Praegu närib selline ebaotstarbekus eriti. Pealtnägijas räägiti ka, et huumor päästab maailma, eks ma püüan lollustele huumoriga vaadata. Aga sajatasin ka ikka veidi.