.

 

, Nina kipub vesiseks minema. Võitlesin selle vastu väikese snapsi ja tulise teega. Homme ütleb kas oli abi.

 

,Hommik algas nalja ja naeruga –kui ise ei tee, ega siis nalja ei saa ka. Nimelt oli meil aastalõpuüritus, kuhu püüdsime pääseda harjakapi kaudu, kuid selle kaudu tuppa ju ei saanud, seevastu saime naerda nii et kõhulihased haiged. Ega teised vist meie nalja nii väga ei jaganud, oli üsna akadeemiline õhkkond. Tänan saatust, et ta need naljahambad on minu poolele seadnud. Vastasel juhul, ma ei tea, mis oleks.

 

,Aasta viimasel päeval pidasime kõige väisema llapse pidu. Pisike piiga nägi välja nagu tõeline  printsess, kuid printsessina ei käitunud ta sugugi. Pidas kenasti need peotunnid vastu vaatamata sellele, et tuduaeg jäi ka peoaja sisse. Koju sõitsime suure ringiga, ca 300 km,  teised llapsed soovisid uue aasta kodus vastu võtta. Teekond, mis kulges pimeduses sõites, oli üsna huvitav -pühadetuledes maju oli tore vaadata. Mõni maja oli nii uhke, et jäta või auto seisma ja imetle kauem. Ca 3 tundi enne südaööd laekusime koju. Ausalt öeldes andis silmi lahti hoida, et uut aastat tervitada. Õues oli udu ja naabrite raketid lendasid kõik uttu, ja egas midagi, läksingi üsna pea tuttu.

 

,Hommik algas kurguvalu ja nohuga. Muidu oli traditsiooniliselt laisk päev, telefonimaratoni päev, kõik olulised inimesed helistasin läbi ning mõnega vestlesin tunni ja rohkem.

 

,Teine päev oli töine, nagu ette teades, et tuleb paus. Nina on jätkuvalt nohune, kurk tõbine. Viirus on mind murdmas.

. Helistas kauge sugulane, kellega meil on ühine vanainimese teema. Mina seda sugulast ihusilmaga näinud ei ole, kuid tema olemasolust olin teadlik. Leppisime kokku, et näeme millalgi ikka näost-näkku ka. Ootan huviga.

 

.Tõbi, küll kergelt, aga ikkagi ta on. Koroona muutis inimesed kartlikuks ja egas ei tohi oma viirust levitada ka. Võtsin haiguse pausi. Võib olla olen ka puhuse ära teeninud, kas ta just sellisel kujul peab olema, aga ega siis muidu ju ei oska ka seda pausi võtta. Igatahes vaatasin kalanäoga telekat, klõpsisin pulti ja sattusin vaatama näitlejate Malmstenite, Aava, Hermaküla saated, Monika Siimetsa dok film eestlastest Soomes oli suurepärane, mõned vanad nostalgiafilmid tuletasid end meelde. Tsättisin palju telefonis ning kudusin pooleliolevat kampsuni. Isegi ristsõnu lahendasin ja raamatut lugesin ka. Tõeline puhkus ju, ainult see nina on tüütu, nohiseb ja löriseb, aga läheb ikka iga päevaga paremaks see tunne.