Aasta tänu

Aasta hakkabki otsa saama. See aasta, mis kunagi näis väga kaugel olevat. Veel on teha mõned toimetused tööl, pidada üks väike pidu ja plaanitud väikesed toimetused kodus ning siis võib alata taas uus.

Aasta 2016 oli rahulik, stabiilne - seega õnnelik aasta. Natuke närvikõdi, väikeseid viperusi ja kõrvalekaldeid ju oli, aga neid peabki olema, et mitte liialt ilulema ei hakkaks ja laiskuse-mugavuse ussil end pureda ei laseks. Või on see nii, et keegi kõrvalt vaatab ja hoiatab ning sunnib nende väikeste vimkadega mind tähelepanelikum olema?! Kõik on võimalik. Igatahes olen saanud nii südamest naerda kui ka kurbusest ahastada nende omaenda lolluste pärast, millega olen tegelenud just sellel mööduva hakkaval aastal. Aga mina ei olen mina ja just selline nagu loodud olen ;)

Nii et, vaatamata väikestele äpardustele, sain osaleda väikestel reisidel, kodumaal ja põhjamaal. Minu väike jalake astus esimest korda Kihnu pinnale, käis Põhja-Eestis ja Põhja-Soomes. Käisin kontserditel, millest Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni ning Dave Bentoni  laulude kõla on siiani kõrvus. Lugesin palju häid raamatuid, millest Lrs Myttingi Uju koos uppujatega, jättis mulle kustumatu elamuse, nagu ka Donna Tartti Ohakalind ja Audrey Magee Avantüür ja kindlasti mõni veel. Sain nuusutada uue suure muuseumi lõhna, käia teatris mitmed korrad, koduküünis ja taluõuel kontserditel. Käsitööd tegin vist küll vähem kui mullu, kuid sellegipoolest kudusin ja heegeldasin, liimisin ja voltisin ning mõtlesin uusi asju välja. Kusjuures esimest korda sain olla mitte õpilane vaid ka õpetaja. Mind märgati ja mina märkasin teisi. Meie koduke ikka kasvab, areneb ühest küljest ja teisalt ka veidi vananeb ning küsib remonti juba. Meie põllul kasvasid üsna kopsakad kartulid ja pirakad porgandid. Mustasõstra põõsad olid lookas marjade all. Sügavkülmik on täis marju, seeni ja muud nodi. Tervis on olnud stabiilselt hea. Ja kui ma millegi üle vinguksin, oleksin tänamatu. Seda ma olla ei taha, sest kõik, mis tagab õnne ja heaolutunde on mul ju olemas.

Ja lõpuks viis lähedast hinge, kes mul alati tuju heaks teevad:

Minu kutsu, kes kuuleb juba autohäälest, et perenaine on koju tulemas ja tõttab vastu. Kõigepealt sirutab ja ringutab ning siis algab rõõmutants.

Minu kiisu, kes tuleb alati uksele vastu, kui ma koju tulen. Endal on silmad unised ja pimedusest vidukil, kuid kraabib  kannatamatult uksepiita, seni kuni ma võtmega uksekallal krabistan. Kes arvab, et kassid koertelt ei õpi, see eksib. Meie eelmine kutsa just nii tegigi, kraapis kannatamatult ust, seni kuni mina võtmetega sahmerdasin. Ja meie kiisu ning eelmine kutsu said koos elada veidi üle aasta. Nii et nüüd jätkab kass ukse laastamist.

Minu laps, kes ütleb hommikul mulle esimese asjana: jaaaaa, ma tõusen, siis tsau ja õhtul koju tulles jou. Kuid kui jutuhoogu satub, siis lobiseb küll.

Minu mees, kes ei väsi mind õpetamast, kuidas katelt kütta, garaaži ust lahti keerata ja autoga ümber käia. Mis ma küll ilma temata pihta hakkaksin – nende eelnimetatud asjadega küll mitte kui midagi. Nii et las aga kordab.

Meie suured lapsed, kes annavad oma olemasolust märku, mõnikord annavad nõu ja vähem kui mõni kord, küsivad nõu. 

HEAD VANA AASTA LÕPPU!!!!