Nädalajagu ja rohkemgi advendiajast on möödas. Jõulutunnet nagu ei olegi, või kui, siis õige vähe. Aga eks väikestviisi olen ikka jõuluajaga seotud, näiteks päkapikuna, kes ei ole igal hommikul oma ülesannete kõrgusel, ja kingikoti tarvis saab ka midagi nokitsetud.
Maal elades ei anna see jõul end igal sammul märku. Linnas on jõulutuled, sära ja karda rohkem nähtaval. Oma kodu võiks ju muidugi ka tulede-merre ära uputada, ma ei teagi, miks meil see küll teoks ei saa?! Igal aastal on plaanis osta ühed jõulutuled õue, aga mõte ei teosta end ise. Teoks saavad aga mõned jõulukingid. Näiteks lapse lapsukesele kudusin sokid, mis on paraku maailma kõige vähem oodatud jõulukink, aga ega ma nüüd mingi lapse rõõmuröövija ka ei ole, sokid lähevad ikka sellise kingi juurde, mis lapsele loodetavasti rõõmu ka võiks teha. Kuigi see rõõmustamine on üha raskem, lapsed elavad sisuliselt kuhjas mänguasjade all, ütleb minu torisev mina.
Vanimale lapsele kudusin ka
sokid, ise ta avaldas ükskord soovi. Seega usun, et temal on kingipakist muuhulgas
sokkide leidmise üle pigem hea meel.
Praktiline meel sunnib tegema praktilisi kingitusi. Asjaga peab olema midagi peale hakata – see on minu elufilosoofia olnud enamasti kogu aeg. Täna ma päris nii enam ei mõtle. Kingitus võib ka lihtsalt lahe olla, pigem loeb mõte ja ka kinkija panus kingitusse. Lihtne on poest raha eest osta läikivat ja kallist, palju keerulisem on midagi originaalset välja mõelda või hilistel öötundidel uneajast näpistatud ajal midagi meisterdada.
Nii et kui ma mõtlen, milline on minu armsaim kink olnud, siis selleks on vaieldamatult laste meisterdused. Näiteks üks karp, mille pere vanim tegi mulle siis, kui ta käis võib olla kuuendas klassis. Selles hoian siiani oma huulepulgad ja ripsetušid. Ütlemata armas pere keskmise joonistus meie kodust, mille ta joonistas mõned aastad tagasi ja mis hakkas ehtima meie maja raamatut. Pesamuna tehtud ingel seisab öökapil ja valvab igal öösel minu und.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar