Imelik hääl

Täna küsis meie pere nüüd juba keskmine lapselaps on oma noore onu käest, et miks sul nii imelik hääl on. Noor onu ei vastanud „selleks et ma sind kohe nahka panna saaksin“ ja täitis oma noore onu kohustusi väga kenasti - padjasõda ja muidu möll olid päris korralikud, kuid siiski minu taluvuse piiris :D 

Noor onu on tõepoolest kasvanud kõvasti, meie silmavaade on juba ühel kõrgusel ja tema riideid saan ka enda järgi mõõta. Ja hääl, see on lihtsalt ko-hu-tav, nagu ütles Tanja Mihhailova näosaates. Sellest näosaatest on mul muidugi kahju, lihtsalt niiii tore meelelahutus oli pühapäeva õhtuti. Aga veelgi rohkem on kahju sellepärast, et laps nii kiiresti kasvab. Seda muidugi lihtsalt sellepärast, et see sama halastamatu kiirelt mööduv aeg nokitseb ka minu kallal. 

Aga rõõmsama külje pealt vaadates on juba asju, milles küsin mina temalt nõu. Tema minult nõu enamasti ei küsi, tema peab lihtsalt minu jagatavad nõuanded ära kuulama. 

Hääle juurde tagasi minnes, tuleb mulle meelde üks klassivend, kes aeg-ajalt piiksus nagu hiireke ja samas kohe paukus jämedalt nagu suur koer.  Kord oli vaja tal kooliraadios paar sõna öelda, ja see oli ikka üli-väga (Tanja) koomiline. Nii koomiline, et seda vist ei oskaks (ei saaks) ka näosaate osalejad parodeerida.