Traditsiooniliselt möödunud jõulud

Sopajõulud läksid mööda ikka väga kiiresti ja traditsiooniliselt, perekonna ringis. Siu-vipsti, seegi on nagu traditsioon, et aeg lendab pöörase kiirusega. Igatahes tänaseni on veel kõht täis hapukapsast, seapraest ja verivorstidest, mida ikka sai endale sisse vohmida. Kodus küpsetasin šokolaadi-toorjuustu koogi, mis maitses hea ja mida läks ka kõhtu paar tükikest kindlasti rohkem kui tarvis. Traditsioon oli seegi, et päkapikk käis ja tõi kuusealuse täie kingitusi, mille lunastamiseks esitasid lapsed laulud-salmid, naispere ka ja meespere kas spikerdas või slikerdas, kuid kätte said oma pakikesed nemadki. Päkapikk oli sama lahke ja sama suur üllataja, kui varasematel aastatel. Mina sain maitsta põdrasamblašokolaadi, mis maitses nagu šokolaad ja natuke nagu sammal ka, kuid oli väga hea. Siis võin hakata harrastama uut hobi – tordikaunistamise kunsti, sest vahendid selleks on nüüd olemas. Tee-materjali sain ka, selliseid huvitavaid ja aromaatseid, mida heal juhul jagub uute jõuludeni.

Eile oli imeilus kevadilm, päikenegi käis oma madala kaarega teekonna peaaegu pilvitult ära. Seega võtsin end kokku ja tegin ühe pika seedimist toetava jalutamise tiiru, millest esimene kilomeeter oli tüütult raske läbida, kuna minu väikesed jalakesed kippusid sopasisse kinni jääma ja kummikud korjasid oma põhja alla rasked mullakamakad, mida oli üsna raske taga tassida. Aga trenn oli seda tugevam.