Jututeema

Selle aasta talvel on olnud mitu tulemist. Esimene neist oli võimsam, teine vaid õige pikuke, kuid ilus sellegipoolest. Täna algab kalendritalv, kuid õues on jätkuvalt sompus november, mis vajutab maad ligi oma pimeduse ja tatise olekuga. Võib olla tundub see nii ka rohkem selle pärast, et endagi tatine olek taandub visalt.

Aga eks me ravitseme end. Abiks ohtralt teed ja lugemist ning taustajõuks meie armas kutsuke. Mina usun, et koer on nii truu ja ustav kaaslane, et ta tahab iga hinna eest sinu olemist paremaks teha ja on valmis häda enda kanda võtma. Nii et hetkel on ta ka natukene terapeudi rollis või vähemalt tujutõstja rollis.

Oma kutsust ei saa meil kellelgi kunagi küllalt. Ta on sõnulseletamatult tore ja armas, vastu ei hakka, ei urise, on alati sõbralik ja heatujuline, no kuidas on see üldse võimalik, et teda ei nunnuta. Me kõik nunnutame ja meile kõigile on teda väga vaja.

Oleme teda ka vaikset viisi treeninud ja õpetanud lisaks neid veidrusi, mida inimene peab tähtsaks või toredaks ühe koera juures. Meil oskab ta istuda ja lamada käsu peale, ei puutu toidukaussi, kui selleks luba ei ole ja hetkel käib roomamise trenn. Võtab õppust üsna hästi. Sülle ronib ta ka, see ca 40 kg hellust ja headust. Igatahes see, et koera tõttu on tööd majapidamises oluliselt rohkem, ei loe nüüd ja ei hakka lugema ka mitte kunagi ja ei mõju mitte sugugi liiga suure tööna. 

Lisaks on koer ka imeline jututeemade tekitaja. Kui midagi rääkida ei ole, aga nii väga tahaks, siis oma lemmik sobib jutuaineks alati väga hästi ;)