Kah hobi

Olin just päeval näinud Prillitoosi saate kordust, kus Jüri Ennet rääkis vanainimeste dementsusest ja Alzheimerist, ja siis see juhtus, jälle. Sõitsin oma armsale pojale bussi vastu tund aega varem, s.t tund enne õiget aega :D Nagu kaasaegsetele emadele kohane, jõudsin peatusesse ja hakkasin kohe oma telefoni näppima, et fb ja instagram ja printrest ja muud tähtsad kohad sellel ajal, kui lihtsalt passin, üle vaadata. Kui juba mõne hetke olin seda teinud, kargas äkki pähe: buss jääb vist hiljaks, inimesi ka ei paista bussi ootamas… ja siis jäi pilk kellaajale, mis näitas 17.08 (buss tuleb 18.00). No ei ole võimalik. Lootusetu. Kuidas minuga koguaeg juhtub. Vaatasin ju kodus kella, aga kuidas ma seda siis vaatasin, ilmselt  ainult suurt seierit vaatasin :) Oma kimbatuses tuli Enneti jutt kohe meelde ja kurbusega tõdesin, et tuleb vist hakata diagnoosi endale panema. Päris jube ja natuke vara nagu. 

Pisukese mõtlemise peale aga meenus nagu vabandusena või nii, et ma olen ka kooliajal valel ajal kooli läinud, vale rongi peale läinud, valesse bussi astunud, valet uksekella vajutanud, valel ajal bussi oodanud, tühja poti pliidile keema pannud jne. Ma lihtsalt hõljun vist oma mõtetes liiga sageli pilvedes ja nii need jamad tulevad ;) Ega midagi traagilist sellest ei sündinudki, sõitsin koju tagasi ja õigel ajal läksin uuele katsele, mis läks ikka õnneks. Katsun nüüd endaga tegeleda ja oma mõtted maapeal hoida. Muidu peavad ihu- ja teised liikmed lolli pea asemel rohkem vaeva nägema ja rahakotile mõjub ka selline alalõpmata unustamine masendavalt.

Takka tipuks hakkab tunduma, et unustamine hakkab muutuma juba hobiks või huviks, kuidas võtta, et kui keegi kogub midagi materiaalset, siis mina kogun ja pean arvet oma unustamiste üle ;) Õnneks on meeles ikka vaid eredamad hetked.