Lohakus ees...

Loen koguaeg (vahetevahel) teistele pereliikmele-nutitelefoni omajatele sõnu peale, et nad telefoni maha ei pillaks ja muidu halvasti ei hoiaks. Ja nagu mingi loodusseadus, seda mida teistele kraaksud, see sulle endale kohale tuleb. Ühel päeval ta lendas, lihtsalt nagu muuseas trepi alla ja loomulikult oli seal ka üks kivi, mis telefoni ühe nurgakese ämblikuks tegi. Õnneks küll ei midagi selliselt hullu, et remonti vms oleks vaja. Kusjuures olin heegeldanud endale kaks kotikest, mis oleksid kindlasti halvima ära hoidnud, kui ma oleksin viitsinud neid kogu aeg kasutada. Aga vot, lohakus ees, õnnetus taga. 

Igatahes avaldas meie vanim tütreke, et võiksin tema telefonile ka heegeldada ühe kotikese. Nüüd on ta valmis, loodan, et tema on hoolsam oma telefonikotti kasutama.