Neli sangarit ja meeleliigutus

Meeleliigutuseks ei olegi palju vaja, piisab kui on neli olümpiasangarit, tunnustavad sõnad tähtsatelt asjameestelt, südamlikud pilgud ja naeratused ning minul juba silmad niisked. Sattusin juhuslikult meie esisõudjate tunnustamistseremooniale Port Artur 2-s. Väga vägev, meeliülendav hetk, pea sama kui teleülekandehetk olümpiavõidust, mil samuti pisike pisar silmanurka poetus. Ma ei ole üldsegi mitte mingi suur nutunaine, aga sellised hetked teevad eneselegi ootamatult meele härdaks. Vähemalt oli meie kooliasjade ostmise aktsioon meeldejäävam, kui ehk muidu oleks olnud.

Tegelikult oli mul plaan, et lähen randa päevitama-viimast võtma, sest õigupoolest ma ei olegi sellel aastal korralikult päevitamas käinud. Paraku tuul tahtis püksid jalast ära viia, paljaks end küll ei oleks tahtnud võtta, seega jäi ära. Siis oleks hea meelega Porta ees olevalt platsilt selle pikkade juustega tõmmu pillipuhuja endaga kaasa võtnud, et mul oleks kodus omast käest võtta selline mõnusalt rahustav meditatsiooni muusika :)  Enne aga oleks vaja varuda vaba aega, mida mul hetkel aga nii väga  ei ole.  Nii et poiss jäi platsile edasi, puhuma oma pilli sisse ja meie tõttasime koju omi toimetusi toimetama.