Ise ma tegelikult ei olekski
selle peale tulnud, et Vallikasse Saragossa bändi kontserdile minna, kuid minu
vanade aegade headest sõpradest keegi nostalgitseb rohkem kui mina ja nii ta
meid kodust välja ajas. Minu eelhäälestatus oli umbes selline, et kes seda ikka
nii väga kuulama tuleb ja kella kümneks on kindlasti läbi. Seekord sisetunne
vedas mind täiega alt – rahvast muudkui tuli ja tuli ja kontserdi alguse ajaks
ei olnud veel kõik sisse saanud, ning kohapeal sain teada, et kõik see üritus
kestab viis tundi. Minul oli aga plaanitud hommikul autorooli istuda ja üks
pikem sõit teha. Nagu on teada – omad vitsad peksavad alati kõige valusamini ;)
Kogu see krempel tegelikult mind
nii väga ei vaimustanud. Esimesed bändid olid kõik ühte tümpsu ja ühte neist
olin ka varem lives näinud. Saragossa tuletas küll jah olnud aegu meelde, s.t
oli tuttavaid laule, kuid ilmselt meeldisid mulle ka toona mingid teised bändid
rohkem. Sellegipoolest käisime ikka lavaees näppu ka viskamas. Olla üks suurest
massist oli päris äge.
Ilmselgelt madaldas minu vaimustust see mõte, et appi,
magamise aega jääb nii väheks. Igatahes on üks väike sündmus suviste
emotsioonide laekas juures. Mõni sündmus on lihtsalt selline - käidud-tehtud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar